Surva viib orjade koori laulupeole
Hirmunud pilgud ekslevad laval, kui kõlab tõdemus: eestlase ja sakslase laps sünnib sabaga. Tünni veerel pekstakse mats Toomast Krimuna külast. Too varastas paruni püksid, sest … kõht oli tühi. Matsi karjed kõlavad üle suvesumeda Viinistu. Tundub, et koos karjetega sünnivad imed. Esiteks ehmatavad karjed poolele teele kohvitassiga käe, siis panevad paigallennule kajaka ning viimaks sunnivad vaikima kiimaselt näuguva kõutsi poe veerel.
Nii kaunilt ja meloodiliselt kõlavad karjed üle kunstimuuseumiga kaluriküla. Justkui harjutaks keegi, keda parasjagu läbi hakklihamasina aetakse, Mozarti Öökuninganna aariat. ”Aah, aah, aaaah,” lendab piitsaplaksude vahel üle küla. Viimane kui mööduja saab aru: nii võib peksa saades karjuda vaid laulurahva, s.o eestlase poeg. Esimene üldlaulupidu aastal 1869 ei ole kaugel…
“Tegin täna vaiksemalt, hääl on ära,” ütleb mats Toomase rollis esinev Jan Uuspõld ja lööb vabandavalt silmad maha.
Orjade koori määgimine
Karjeid nautinud habemega mees hüppab püsti, tormab matsi juurde, vehib kätega kui ajaks kihulaste pilve laiali. Lavastaja Ingomar Vihmari arvates vajab üht-teist meloodilistes karjetes viimistlemist. Mats ei protesteeri, näib, et saab veel kord heal meelel peksa. Küll tõmbab tülpinult üle higise näo kupja rollis olev Tõnu Oja, kelle tööülesannete hulka kuulub matside peksmine. Taas tõuseb piits, taas kajavad katked Öökuninganna aariast üle Viinistu. “Aah, aah, a-aa-aah!”
Päikesest põlenud mees tribüünil liigutab selle taustal rahulolevalt ja graatsiliselt oma paremat kätt, justkui dirigeeriks ühendkoori. Poistelaulu guru, koorijuht Hirvo Surva peab laulupeole minevad matsid – et mitte öelda näitlejad – laulurahvaks sünnitama. Ta on rahul. Hirvo Surval, kes on tuhandeid Eestimaa poisse inglihäälselt laulma pannud, on see esimene kord näitlejatest koori luua.
“Mais alustasime, praeguseks olen sügavalt üllatunud: nii hea segakoori kõla, saada või laulupeole.” Surva käsi teeb samal ajal graatsilisi dirigendipiruette. “Põhiline on hingamine paika saada. Aga isegi kui õige noot ei tule välja, annavad nad väga täpselt teksti mõtte edasi.”
“Orjade koor!” müristab laval paruniks kehastuv Ain Lutsepp. “Or-ja-de koor!” Ta on just kuulnud matside kavast laulupeole minna.
Matsid aga teevad häält, ainukesi hääli, mida oskavad. “Mää, muu, mää…” Surva hüppab lavale. “Pange kolmkõlana! Mää-ää–äää! Muu-uu-uuu!” Tema akrobaatiliste elementidega ülesaste lööb päikeseroidunud näitetrupi elama.
Kõlabki puhas kolmkõlaline määgimine. “Mää-ää-äää!” Justkui kirikukoori koraaliharjutuse-eelne hääletreening. Näib, nagu jätkuksid imed: õhku tardunud kohvitass ja kajakas liigutavad end, kõutsi saba lööb vonklema.
“Tegelikult me ei tea, mis saab, kui Hirvo ära läheb,” tunnistavad näitlejad. “Temaga koos on nii kindel,” kostab ühelt poolt. “Ma ei saa aru, kuidas ta seda teeb, aga teeb hästi,” lisab teine.
Laul logiseb kui vanker asfaltteel. Esimese alustades on teine keskpunkti jõudnud, kolmas huilgab lõpusirgel. Taas Surva graatsiat tulvil etteaste. Ta haarab isalikult dirigenti mängiva Anti Reinthali käe ja õpetab dirigeerima. Kaks kätt üheskoos lõikavad õhku – sahh, sahh sahh.
Taas avanevad matsirahva suud, pilgud keskenduvad kaugusse. Kuue näitleja esituses kõlab neljahäälne laul. Rahvusromantika klassika: “Kui siit pilvepiirilt alla vaatan üle õitsva Eestimaa...” Laul kõlab kui laulupeol, kaunilt ja ülevalt.
Mats Toomase kriisetest poolele teele jäänud kohvitass jõuab õnnelikult mekkija suuni, taevas peatunud kajakas liugleb edasi ning kõuts poe veeres jätkab
kräunukoori. Siin on tõesti ilus elada.
Lauluõpetaja Hirvo Surva seisab sel nädalal aga juba laulukaare all. “Eesti asja” esietendus on kuupäeval 07.07.07. Imega ja väega päev. Sellel päeval võivadki imed sündida.
