Suumani Sass on alati eksinud
Nime järgi võiks Sass olla Robert Schumanni sugulane. “Nii on tore mõelda. Sünnitunnistusel ongi minu nimi kirjutatud Sch-ga nagu Robert Schumannil. Vene passi kirjutati selle asemel ?. Hiljem kadus katus ära ja jäigi Suuman. Tahtsin nime taastada, aga sügaval vene ajal öeldi: ne polozheno. Ja kui ma seda nüüd teeksin, tunduks see juba edvistamisena.” Vanaaegse intelligentsiga härrasmehes tekitab vastasseisu ükskõik mil moel enda kergitamine.
“Muusikaajaloost lugesin, et kui kuulus helilooja Robert Schumann käis Peterburis, viis ta tee Simuna tagant läbi. Sealt kümme kilomeetrit edasi, metsa sees elas minu suguselts. Teadagi, sügis, torm, tuluke vilgub... Nagu lauluski, hobu oli väsind ja piip oli kustund,” on Suuman ühemõtteline.
Kolm poega-poolvenda
Suuman on olnud kolm korda abielus.
“Imat, Toomas ja Aapo on ju kõik poolvennad,” ütleb isa.
“Imati keelekujund on mulle otsekohe selge ja loetav,” iseloomustab isa maalikunstnikust poega, kellega tal on palju ühist.
Ka teine poeg Aapo Pukk teostab ennast maalides. “Aapo maalib teises, Tallinna murrakus," arvab isa.
Kolmas poeg Toomas Suuman on näitleja ja lavastaja, kes aastaid töötanud Rakvere teatris. "Toomas on pärit hoopis teisest kunstiriigist. Aga kui Toomas kirjutas ja dramatiseeris Liivad, tõi ta selle mulle lugeda. See on hästi kirjutatud ja mängitud. Muide, Tuglas rikkus selle ära ja kirjutas Liivid. Peab olema Liivad, sest Liiv mõtles selle nime all Eestimaa liivast pinnast.”
Sass ja Imat said koolis peksa
Sassi vanem vend ja õde elasid oma elu, Sass aga joonistas lapsepõlves endast paar aastat noorema õega võidu puid, põõsaid ja koduloomi.
Hiljem tekkisid õel muud huvid, aga Sass ainult joonistas ja modelleeris. “Ma olin tark, paks ja teiste laste hulgas tõrjutud. Koolis anti mulle kogu aeg peksa. Taoti nii metsikult, et olin kogu aeg paistes ja verine. Mind vihati, sest olin koleda näoga. Selles koolis olid kõik hästi kõhna näoga, lohud põskedes. Neid kõiki hellitati, aga mind vihkasid isegi õpetajad. Sel ajal, kui mina algkoolis käisin, polnud lastekaitseseadusi olemas.”
Väike Sass kannatas kohutavalt - teda ei võetud isegi palli mängima. Saatuse tahtel oligi ainuke mäng joonistamine.
Hirmutas saviskulptuuriga külanaisi
“Ma kirjutasin ka luuletusi, lorilaule, mida metsatöölised purjuspäi laulsid. Need olid äärmiselt ropud laulud, aga neil oli vahva rütm. Kunagi olid nad mul olemas, aga siis tuli ükskord väga peen tunne peale ja viskasin kõik minema,” naerab Sass. “Metsamehed võtsid viina ja olid öömajal. Siis hakkasin neid pliidi alt võetud söega joonistama. Tegin täpse portree, minu tahvliks sai isa tehtud uus valge uks. Sealt sai üks portree maha nühitud, ja järgmine oli varsti valmis. Kui olin karjapoiss, koukisin jõekaldast sinisavi ja tegin sellest kännu peale elusuuruse Musta Antsu pea.”
Sass modelleerinud Musta Antsu pead seni, kuni karjakoer haukuma hakkas.
“Noh, kui koer juba haukuma hakkas, pidi see ju sarnane olema. Must Ants oli koera ükskord kaikaga loopinud ja koer seepeale haukunud.”
Marjulised läksid mööda ja Sass peitis ennast põõsasse. “Olin riides nagu kaltsakas, pesemata, juuksed sassis,” naerab Sass. “Naabriküla naised läksid mööda, mõni nende hulgas veel ilus ka. Häbelik nagu ma olin, tõmbusin kohe varju.” Kui marjulised kännu juurde jõudsid, hakkasid nad hirmsasti kiljuma ja jooksid laiali. "Eks neile vist tundus, et Must Ants on maha löödud ja siniseks tõmbunud pea kännu otsa pandud," arvab Sass. Ta oli siis kuue-seitsme aastane.
Poja peksjale andis peksa
Kui Sass kooli kere peale sai, ei seisnud tema eest keegi. Aga kui Imat koolis peksa sai, läks isa temaga koos kooli ja tasus kätte.
“Jah, Imat sai ka peksa ja oli sellepärast haiglas. Neerud olid lahti, kuna peksti jalgadega. Kui ma küsisin, kes see poiss oli, ei saanud ta rääkida, sest kartis. Läksin temaga koos kooli ja ütlesin, et näidaku mulle seda poissi. Noh, näitas. Poiss oli temast suurem ja jämedam. Ma ei lausunud mitte ühtegi sõna, võtsin pärdikul pintsakukraest kinni ja tõstsin ta õhku. Kõigil olid suud ammuli, kui poisi nattipidi trepist üles õpetajate tuppa viisin. Ise värisesin vihast. Seal oli paarkümmend õpetajat. Istusin toolile, pärdik minu ees, ja hakkasin teda kätega peksma. "Kui sa veel mu last lööd, siis löön su maha, praegu jätan ellu," karjusin. Oleks ükski õpetajatest vahele tulnud!
Nad teadsid, et poiss on koolis terrorist, ja lubasid, et saadavad ta järgmisel aastal kolooniasse. Aga järgmiseks aastaks oleks minu poeg juba surnud olnud. Poisi isa oli venelane ja kodus joodi. Mõtlesin, et perekond tasub mulle kätte, aga ei midagi.”
Stuudio koera ja marjakorjajatega
Väike-Maarja keskkoolis ei peksnud Sassi enam keegi. Aga puntidesse teda ikkagi ei võetud. "Tütarlastega olin kohmetu. Tänapäevani kirun, et ei oska naistega käituda.”
Intelligentsel härrasmehel nagu Suuman pole tegelikult kunagi olnud raskusi naiste võitmisega. Tihti ongi tagasihoidlik taktika hea edasiliikumise vahend.
Neljakümne seitsmendal aastal läks Sass Tartu Kunstiinstituuti. Sel ajal oli direktoriks skulptor professor Starkopf.
“Starkopf päris kohe, kust sa tuled. Ah et metsast, nentis. Siis kahtles kohe, et mis see poiss ikka oskab. Ütles: mine õue, seal on puukuur. Seal on modelleerimise pukk ja paar-kolm sisseastujat. Et tuleb paari tunni pärast vaatama ja siis ütleb... Tuligi otse minu juurde. Võttis sirkli ja mõõtis, algul modelli, siis savist pead. Siis tegi seda veel kord ja ütles: "Kurat, esimest korda näen, et pea ei ole mitte ainult sarnane, vaid millimeetri pealt samasuurune ka." Professor keeras selja ja läks. Ega ma siis veel teadnud, et olin vastu võetud, sest elusuuruses savipäid teha oli minu puhul loomulik asi,” räägib kunstnik edvistamata. “Mul oli ju seljataga oma stuudio koera ja marjakorjajatega...” naerab Sass vallatult.
Aapot peksavad ametkonnad
Aleksander Suuman pole juba kolmteist aastat Kunstiakadeemias õppejõud. Ega ta pole otseselt ka Aapo ja Imati pedagoog olnud.
“Eks ma ole poegadega rääkinud. Aapol olen vahel harva külas käinud. Siis oleme kogu aeg analüüsinud tema maale ja jooniseid. Ta tahab seda. Jumal tänatud, et ta ei aja trendi taga.”
Mida tundis Sass, kui poeg Aapo teda televisioonis joonistas?
“Mida ma ikka mõtlesin. Eks ikka seda, et see pojal õnnestuks. Aapo ei joonistanud siis veel nii hästi. Mõni maal oli tal ehk rohkem õnnestunud. Aga ta joonistas ju neid inglikesi,” ütleb Sass, mõeldes naisi, keda poeg maalida armastas. “Aga kui ma räägin kunstniku seisukohalt, polnud minu portree ruumiliselt hästi konstrueeritud. See oli näiliselt tehtud. See häiriski mind. Siis mõtlesin, kas mina olen tõesti nii pinnaline. Järgmisel päeval, kui me Kukus koos lõunatasime, tuli üks maalikunstnik, nime ma ei hakka ütlema, märkusi tegema. Ütles, et küll oli sitt saade. Aapo ütles selle peale, et küll need kunstnikud on ikka kurjad ja pahatahtlikud inimesed.
Aapo elab usklike perekonnas
Üldiselt Aapot kunstnike liidu ametlikes ringkondades vihatakse. Ma ise arvan, et see tuleb kadedusest,” on isa erapooletu. “Aapo on ju populaarne ja ilus... noortele naistele ikka meeldib. Aga nüüd on ta palju arenenud. Analüüsime tema töid kogu aeg. Minu arvates on Krjukovi portree Aapol oma aja üks tugevamaid, sest seal on tugev joonis sees. Krjukovi maal ripub Aapol kodus seinal. Aapo on sattunud usklike perekonda, abikaasa on usklik ja nad elavad ilusasti. Seal ta siis tõsiselt töötab ja tegeleb muidugi usutemaatikaga. Käib Ameerikas nende juhtidega kohtumas. Samas ta teenib üldiselt ka toredasti. Aga kõike seda hakatakse märkama kümne aasta pärast.”
Öeldakse, et päris tunnistus tuleb hilinemisega. Kõikidel, kes midagi suudavad, on pooldajaid ja vastaseid.
Sõbratar läks teisele mehele
Sassi elus on olnud palju kirgi ja seiklusi. Tal oli aastaid sõbratar Soomes. Olid kümme aastat tuttavad, kuni sõbratar teisele mehele läks.
“Mis ma ikka üle lahe kurameerin ja nooruke teine ka veel. Nüüd on nad abikaasaga mõlemad kõrgetel kohtadel ja töötavad Soome TVs. Mees ütles, et lõin sult naise üle, aga kust ma võtan nüüd kinkimiseks kaameleid või lambaid, kui mul neid ei ole. Kusagilt Kaukaasiast on vist pärit see sõna kalõmm, mis tähendab naisevõtumaks natuuras. Ja et ta naise üle lõi, tegi mulle välja reisi Lapimaale. Kui tore see oli! Norras Põhja-Jäämere ääres sai spinninguga kalapüüki proovida. Mis siis, et kala kätte ei saanud, sest vene kalurid on põhja elust puhtaks traalinud. Seda ilusat reisi omal käel teha poleks jaksanud.”
Naised kisuvad luule juurest ära
On tuntud tõde, et paljusid pooete ja maalikunstnikke on inspireerinud kaunid naised. Kuidas on Suumani Sassiga? “Mis ma oskan siin öelda,” ütleb Suuman rahulikult ja endastmõistetavalt. “Mul on vist neliteist luulekogu ja võib-olla paar-kolm armastusluuletust. Naised pole mind luuletama inspireerinud, vaid kisuvad luule juurest ära. Imestatakse, miks ma suvel maale ei lähe. Ma langeks seal ju looduse terrori alla, sest armastan teda nii metsikult. Seal ei saa siis enam midagi teha. Kõik segab mind.”
Suuman on sündinud Virumaa metsade keskel ja seal nooruse veetnud.
“Paarkümmend aastat tagasi olin kade nende peale, kes merd maalisid ja sellest kirjutasid. Ma ei saanud aru mõnedest mere- ja laevaterminoloogiasse kuuluvatest sõnadest, seetõttu läksin Vilsandile viieks aastaks. Seal sõin kuus korda päevas kala ja söön nüüdki peamiselt kala. Nüüd, kui maalin merd ja metsa, segab mind, kui olen selle kõige keskel. Hakkan imetlema ja tunnen, et minu mõtted kahvatuvad looduse vägevuse kõrval. Igatsus võimsa järele sunnib ise looma seda valgust ja päikest.”
Suuman on elanud kakskümmend aastat kesklinnas ega taha palju kodust kaugele minna. Linnas polevat vaja ahju kütta ja pole ka sääski ega tüütuid naabrinaisi, kes sääse kombel kõrva ääres pirisevad, arvab erak.
Marvi Taggo
