Suure muinasloo ootel

Brittidele on tänavune kevad iseäranis rõõmus: 11 päeva jooksul saavad nad kaks nelja päeva pikkust nädalavahetust.

Käsil olev töönädal jääb kolmepäevaseks, sest peale vabade päevade kevadpüha 1. mai puhul on riiklik püha ka reede, 29. aprill, kui prints William abiellub oma kauaaegse sõbratari Kate Middletoniga.

Üle ilma lustivad prints Williami pulmade puhul miljonid inimesed, kes muu hulgas on saanud juba eelmisest aastast, kuningliku kihluse väljakuulutamisest saati ennast varustada tähtsündmuse meenetaldrikute, suveniirtasside, kihlasõrmuse koopia või pruuti kujutava nukuga.

Loomulikult on igakülgset kajastust pakkunud suurem osa rahvusvahelisi uudistekanaleid. London ootab tuhandeid reportereid, ainuüksi BBC-s on kuningliku pulma kajastamisse kaasatud 550 inimest ja kirikusse seatakse väidetavalt üles sada kaamerat. Hinnanguliselt võib Williami ja Kate’i pulmadest televisiooni vahendusel osa saada kuni kaks miljardit inimest, mis ületab eelmise sellelaadse rekordi – 1981. aastal vaatas Williami vanemate Charlesi ja Diana laulatust 750 miljonit televaatajat. Rõõmu jagub Eestissegi, reedel on ETV vahendusel võimalik osa saada ligi viis tundi kestvast otseülekandemaratonist.

Kuninglikud pulmad on kindlasti üks selle aasta paremini la­vastatud etendusi, alates tõldadest ja lõpetades sellega, et pruudi kleit peab olema piisavalt külluslik ja lopsakas, et laulatuse toimumiskoha Westminster Ab­bey suursugususse mitte naeruväärselt ära kaduda. Isegi kutsed on kuninganna Elizabethi nimel välja saatnud kuningliku majapidamise juht lord Chamberlain, sest just nii näeb etikett ette.

Kuid miks ikkagi on maailm ühe endise impeeriumi järjest väheneva tähtsusega kuningapere järeltulija naitumisest nii suures vaimustuses? Pealegi ei ole see sugugi omane ainult Briti õukonnale – ka Rootsi kroonprintsessi Victoria abiellumine mullu suvel oli ülemaailmne meediasündmus, mille puhul kodumaal anti välja mälestusmedalid ja toodeti isegi spetsiaalset kuninglike pulmade õunamahla.

Esimene põhjus on loomulikult nimetatud rituaalid. Ühe õige kuningliku pulma ülesehitus on juba olemuselt niisugune, et tekitab imestust, austust ja veidi aukartust. Sajandite jooksul on kujunenud parim viis selle kunagi maailmapoliitikas määravaks olnud rituaali (sest tunnistagem: just abielud on olnud Euroopas mõnegi ajaloolise konflikti lõpu või alguse allikas) võimalikult suurelt väljamängimiseks. Tänapäeval on lihtsalt kogu maailmal parem võimalus sellest meedia vahendusel osa saada ja õukonnad on viimasel paarikümnel aastal tõusnud tabloidistatud staaride nimistusse ning seisavad seal uhkelt kõrvuti lauljate ja näitlejatega.

Teiseks annab kuninglik pulm ühiskondlikult aktsepteeritud põhjuse taas muinaslugudesse uskuda. Lihtsast perekonnast pärit Kate Middleton kohtus ülikoolis oma unistuste printsiga, kes osutuski tulevaseks ku­ningaks. Noorest naisest saab kord kuninganna. Euroopa monarhiad on räsitud nii skandaalidest kui ka oma rahva vähenevast usust kuningatesse ja kuningannadesse, kuid rõõmsast sündmusest tahavad osa saada kõik.