Ilvesest suuremad kiskjad saavad küll püütud loomast palju energiat, kuid saagi jahtimine võtab neilt kaks korda enam energiat kui väikeste saakloomade jahtijatel. Londoni zooloogiainstituudi teadlane Chris Carbone ja tema kolleegid uurisid, kuidas see erinevus võis viia suurte kiskjate väljasuremiseni. Nad jõudsid järeldusele, et üle tonnise massiga kiskjaline hakkama ei saa. Sellepärast on enamik kiskjaid väikesed, võrreldes väljasurnud hiigelrohusööjatega, nagu 15 tonni kaalunud indrikoteerium. Suurim praegu elutsev kiskja on jääkaru, kes kaalub umbes pool tonni, suurim teadaolev väljasurnud imetajast kiskja – lühinäoline karu – kaalus umbes tonni. Suurimad teadaolevalt elanud kiskjad nagu gigantosaurus ja tyrannosaurus saavutasid oma kogukuse, kuna neil oli arvatavasti aeglane ainevahetus. Sellepärast ongi suuremad kiskjad enam ohus kui pisemad. Väikesed keskkonnamuudatused, mistõttu saakloomade arvukus väheneb, mõjutavad nende elu tugevasti, kuna nad tegutsevad niigi energiatasakaalu piiril.

Nii et kui olla kiskja, siis parem kass kui tiiger.

Allikas: AlphaGalileo