Süütu maailm – Koola poolsaar
Juba mitmendat aastat vee-dab üks sõpruskond kaks nädalat oma puhkusest Koola poolsaarel kalastades, nautides loodust ja katsetades enda vastupidavust looduse kapriisidele. Tunni ajaga visati see seltskond helikopteriga tundrasse küm-neks päevaks omapead olema. Kiiremini ei saa keegi tagasi, sest sidet muu maailmaga lihtsalt pole. Ja see on nauding.
Sel aastal suutis tundra meid taas üllatada. Saabudes oli seal pilvitu, 25 kraadi sooja, igal pool veel sulamata lumi ning ideaalne päevitusilm. Isegi sääsed olid loiud, õigemini neid polnudki. Kolm päeva kuumust on talutav, kui arvestada, et päike ei loojugi. Kuid neljandat päeva tapvat kuumust on tundras raske taluda. Meie venelasest juht Kolja ütles, et see hakkab mõistusele.
Jutt õige: neljandal päikeselisel päeval muutusid puhkajad kuidagi loiuks ja otsisid väiksematki võimalust päikese käest pakku pugeda. Kasvõi lume karastavasse külmusesse või kohalikku ”mullivanni”.
Järgmisel päeval oli aga viis kraadi sooja, puhus jube tuul ja ladistas vihma ...
Ka Koolas peavad paberid korras olema, et kala püüda. Nagu meil. Kuid sellest hoolimata on seal veel ka oma seadused. Kalarikaste jõgede jaotamine ärimeeste ja huvigruppide vahel on täies hoos. Kui norralane peab nädalase kalastamistuusiku eest maksma Murmanskist vähemalt 7000 USA dollarit, siis on mõistetav, kui kiivalt kaitstakse oma huve ja jaotatakse kalastamislube.
Tundras on teada iga inimene, kus ta asub ja mida teeb... Ka meid tuldi kontrollima ja korjati ära osa spinningutest ja lend-õngedest. Hoolimata sellest, et paberid olid olemas.
Kalainspektsioon on seal omaette süsteem, mis teenib selgelt kellegi ärihuve ja meie olime seal kellegi soovide vastaselt. Nagu inspektorid ühmasid, ”maksime selle õiguse eest liiga vähe”. Mis on tõsi, kui võrrelda meie reisi maksumust norralaste omaga.