"Ma mõtlesin, et keegi on numbriga eksinud," räägib Illak. "Mees kisendas: "Fuck you, kui sa julged, siis helista tagasi!" Enne katkestamist oli ta karjunud ka oma numbri."

Järgmises postkastikõnes kisa kordus. Kisas sama mees. Rõvedust oli rohkem, aga jäetud number oli sama. Illak mõtiskles valeühendusest juba veidi vähem.

Mobiilile laekunud sõnumite sirvimine oleks nõrganärvilise jalust nõrgaks võtnud - vastu vaatas trükitähtedega kirjutatud: SURM. Illak on karastunud (Siberis sündinud), luges kõik neli samasisulist teadet surmapõlglikult läbi.

Finaaliks kandis sekretär lauale hommikul ukse vahelt leitud perfokaardi, millel varesejalad: "Mulle tundub, et sa oled varas. Palun mulle st Lai 39-4 elanikule tõestada, kuidas sa teed arvutusi. Lugupidamisega Marek Kerna 250 - 29979". Alles nüüd hakkas selguma, milles võib sai olla.

Loopis korteri akna kaudu tühjaks

Lai 39 elanikele ajab juba nende kaaskodaniku nime mainimine värinad peale. Sügiseni pidanud mees oma kolmanda korruse kolmetoalises üürilisi. Siis visanud nood mürtsti välja.

Järgmiseks viskas välja kogu mööbli. Ülejäänud majarahvas kühveldas parajasti keldrist rämpsu, kui ülakorruselt toole, kappe, uksi ja kaste hakkas sadama.

Mindi uurima. Toatühjendaja ainult naeratas. Kohe tulevat mehed, kes kõik ära koristavad.

"Ma nagu ei kahtlustanudki, et ta hulluks läks. Mõtlesin, järsku hakkab tegema euroremonti ja teeb selleks platsi puhtaks," seletab naabrimees. Alla lendas ka pudeleid ja televiisor. Päev otsa. Suur ime, et keegi pihta ei saanud.

Lubatud ärakoristajatena hiilisid lõpuks kohale Supilinna geoloogid, kes kandsid minema ainult neile meelepärase. Ülejäänud kola vedeles vihma käes nädalate kaupa. Omanik keeldus seda koristamast. Maja kuulub ülikoolile. Ülikooli kinnisvaraosakond hakkas juba trahvikviitungit välja kirjutama, aga siis taibati: kui inimene kommunaalteenuste eest ei maksa, ei maksa ta ka trahvi. Kola veeti prügimäele ülikooli kulul.

Kommunaalteenuste 4000kroonine võlg ongi see, mille eest Marek Kerna ülikooli haldusdirektori surma mõistis. Sest hoopis ülikool olla talle võlgu, koguni miljoneid, koristamise ja prügiveo (!) eest.

Loodusõnnetus Venemaa saatkonnas

Samal hoovil elav vanaproua on nõrkenud kontsertidest, mida kolmekümnendates rahutu hingega mehe akendest öösiti kõminal välja lendab. Prügivedajad on tüdinud kemplemisest, et vennike võiks oma autot hoida ka mujal kui täpselt prügikastide ees. Kodanik Kerna on enda otsustada võtnud ka selle, kas ülikooli teadurid õuenaabritena saavad kirbutsirkuse keskel mõtteid koguda või ei ja kas pääsevad oma garaazhi või mitte.

"Sellise inimtüübiga on raske võidelda," nendib taimeökoloogia professor Martin Zobel. "Nagu loodusõnnetus. Aga loodusõnnetus läheb mööda."

TÜ turvateenistuse juhataja Ivar Univer, kes proovis Kernat mõistusele kutsuda, langes teisipäeval ise tema terrori alla. Kui uskuda mobiilikõnesid ja -sõnumeid, siis ootab Univeri samuti surm, kusjuures noa läbi. Eilsest peale hirmutab Kerna ka ülikooli kinnisvaraosakonna töötajat Laine Sood.

Vähe veel. Kes ähvardajale tema antud numbril ükskõik mis kaalutlustel tagasi helistab, satub kõne suunamise järel sinna, kus toru tõstab diplomaadihäälega mees: "Rossiiskoje possolstvo slushajet." Eilse seisuga oli mees veel võimeline valekõnesid vastu võtma, ütles vabandamise peale: "Nitshevoo, nitshevoo."

Teisipäeval tegi Univer politseile avalduse, palus terrori peatada. "Nad ütlesid, et tegelevad asjaga." Naabrid nägid teisipäeva õhtul psühhoterroristi äraviimist, aga hommikuks oli arreteeritu magusa naeratusega tagasi. Kuulas tühjaksloobitud kodus hirmvaljult venekeelseid päevauudiseid.

Andrus ESKO