Esmaspäeval said Tartus kokku mitmesuguste erialade teadlased, kes rääkisid taevast oma distsipliinist lähtudes.

EPMÜ füüsikainstituudi juhataja professor Jaak Jaaniste: märts on taeva vaatlemiseks hea kuu

Tähtede vaatlemine ja neist mõtlemine on alati olnud osa inimeste õhtutest. “Tähed sundisid endast rääkima,” arvas Jaak Jaaniste. Ta kujutab muistset elu ette nii, et pärast tööpäeva, pimedas, hakkas pihta suur jutuvestmine. Siis olid tähed väljas ja millest muust veel rääkida?

Tänapäeval hoiab Jaaniste hinnangul inimesi tähtede juures põhiliselt kaks mõjurit: astroloogia ehk tähtkujud ja ennustamine ning tähesõjad, filmi “Star Wars” järgi. Neid ära kasutades on professor Jaaniste õppinud oma õpilastele ligi pääsema – kõigepealt räägib sodiaagimärkidest, siis tähtede sõjast ning kaugel see astronoomiagi enam on.

##Võrdleva usuteaduse professor Tarmo Kulmar: eestlastel pole säilinud otseseid mälestusi taevasest üliolendist

Jumala kuju loomine on Kulmari sõnul üks tähtsamaid saavutusi rahva jaoks. “Tõenäoliselt sai esimene jumalakujutlus alguse taevast,” rääkis Kulmar. Esialgu arvasid peaaegu kõik loodusrahvad Taeva enda jumalaks.

Taevana kujutatud ülijumal oli aktiivselt tegutsev, ta lõi maailma ning rääkis inimestega äikese kaudu. Päike oli tema silm, millega inimesi jälgida. Sellist kujutlust võib leida hiinlaste, polüneeslaste, mongoollaste, maiade, inkade jt uskumusest.

Ajapikku arvamus muutus, näiteks äikesejumal eraldus omaette jumalaks.

Professor Kulmari sõnul näitab läänemeresoome folkloor, et vaid kaudselt saame taevaisa olemas-olust rääkida. Ei ole arheoloogilist leiumaterjali. Ilmastikumõistete suur vanus lubab oletada, et Taevajumala kuju teke ulatub 5000 aasta tagusesse aega.

Psühholoogiadoktor Eve Kikas: lastel on raskusi ilmaruumist arusaamisega

“Lapsed on uudishimulikud ning tahavad kõike ümbritsevat seletada,” ütles Eve Kikas. Loodusnähtused on midagi, mis hakkavad lastele silma ja vajavad seletamist. Näiteks Kuu on kord ühesugune ja siis teistsugune. Sellised nähtused tekitavad lastes raskusi. Ka Maa ei paista ümmargune ega näi tiirlevat, ometi seda lastele öeldakse.

Üks hüpotees on, et lapse areng kordab inimeste ajaloolist arengut. Selle põhjal peaks lapsed pidama maailma nelinurkseks, sest nii arvati maailma kohta algul. Eve Kikase sõnul see nii ei ole, pigem arvavad lapsed, et maa on kettakujuline. See tulevat sellest, et pannakse kokku oma arusaam lamedast maast ning õpitud teadmine ümmargusest maast.

Lastel on raskusi abstraktsetest asjadest arusaamisega, nad õpivad terminid ära, aga aru ei saa. Näiteks kuidas tuleb öö ja päev, talv ja suvi, miks on soe või külm.

Maast rääkides kujutavad siis lapsed ette kaht kohta, üks maa on see, kus me elame, teine on planeet Maa. Ja loomulikult ei saa me elada maa pinnal, vaid maa sees, sest muidu me kukuksime kuhugi alla.

William Whiston sidus teaduse ja religiooni õnnelikku abiellu

William Whiston, kes elas 1667–1752, oli usklik teadusemees ning püüdis näidata teadust ja religiooni sõbralikus abielus.

1717. aastal pani ta kirja “loomuliku ja ilmutusliku religiooni astronoomilised printsiibid” ja selgitab näiteks gravitatsiooni jumala olemasolu tõestusena. Jumal on olemas kõigis tahketes kehades ning tühja ruumi punktides, põhjustades gravitatsiooni.

Whiston tõi sisse komeetide teema. Ta arvas maa vanuseks umbes 7000 aastat. 2346. aastal eKr puutus komeet maaga kokku ja tuli suur uputus. Arvatavasti oli tegemist Halley komeediga. Mismoodi kokkupuude täpselt välja nägi, miks jäid ellu ainult kalad ja Noa laeval viibijad, ta ei selgitanud. Kuid ta jõudis järeldusele, et komeedil asubki põrgu, sest see vastab kõigile põrgu tunnustele. Kurat võtab viimsel päeval oma käsilastest inglid ning pahad hinged, keda väävlis keeta, ja kolib nendega komeedile.