Tähelepanek: „Assassin’s Creed”: toss ja sisutühi madistamine

Ma ei ole arvutimängude inimene ega ole „Assasin’s Creedi” kunagi mänginud.

Seega lähtun puhtalt filmist. Kuigi ma ei ole ka suur märulifänn, on osa neist kaasahaaravad. „Assasin’s Creed” seda paraku ei ole.

Loo peategelane satub uurimisasutusse, kus ta saadetakse geneetilist mälu kasutades tagasi 15. sajandi Hispaaniasse. Ta avastab, et tema esivanemad kuulusid salamõrtsukate salaühingusse, mis võitles templirüütlite vastu, et kaitsta mingit imerelva – Eedeni õuna. Just seda soovib leida ka uurimisasutus, mis on nüüdisaegsete templirüütlite käepikendus, ja sel moel kandub iidne võitlus 21. sajandisse.

Imerelvaga, mis meenutab petangikuulikest, saab vaba tahte välja juurida ja inimkonna taltsaks muuta. See on ka koht, kust ma edasi ei saanud. Nad võitlevad ja võitlevad, hüppavad mingi müstilise tossu sisse mähitud 15. sajandi Hispaanias, aga keegi ei seleta, kuidas see kuulike peaks aitama vaba tahet välja juurida.

See muudab ettevõtmise absurdseks ja mõttetuks madistamiseks ning ka märuliosa, kui mõned parkuuristseenid välja arvata, on suhteliselt igav. Ebahuvitavad ja pealiskaudsed on ka tegelased, keda on mängima pandud suurepärased näitlejad.