Keegi ei kahtle Johanssoni näitlemisoskustes, vaid selles, et seksikat jaapanlannat major Kusanagit peab kehastama musta parukaga läänlane. Näib, et kogu tänapäeva võrdõiguslikkusest hoolimata oleme osaliselt ikka Shakespeare’i-aegses teatris, kus naiste rolle mängisid teismelised poisid, sest naisi lavale ei lubatud.

Hiljuti võttis sel teemal sõna Hollywoodi stsenarist Max Landis, kes kaitses Johanssoni valikut väitega, et kuna filmid teenivad üha vähem raha, tuleb publiku kinno meelitamiseks peaossa panna A-kategooria staar ja paraku ei ole Aasiast ühtegi säärast kinomagnetit leida.

Kui aga vaadata ratsionaalset rollipoliitikat viljelenud filmide kassaedu, siis võib selle strateegia edukuses kahelda. Johnny Depp, kes mängis filmis „Uljas ratsanik” Põhja-Ameerika põlisrahva esindajat, teenis Disneyle mitusada miljonit kahjumit. Film „Egiptuse jumalad” näitas samuti, et nii publik kui ka kriitikud olid egiptlasteks kehastunud britte nähes kummastunud.

Siiski näib, et stuudiod kannatavad pigem kriitikat, kui valivad rollidesse sobilikke näitlejaid.