Tähelepanek: kosmos väärib etemat näitust
Kosmoseteadus on tõesti popiks kujunenud, näiteks NASA Instagrami kontol on üheksa miljonit jälgijat. Midagi on NASA arhiividest ka teletorni jõudnud. Kindlasti on huvitavad ka kohtumisõhtud kosmoseteadlastega, kuid nendeta jääb väljapanek lahjaks – ja mul on tõesti kahju seda tunnistada.
Laest ja põrandast välja kasvavad retrofuturistlikud seenejalaga ekraanid näitavad planeetide ja galaktikate kohta lihtsaid tekste, mida saab leida ka kiire veebiotsinguga. Graafikud on tillukesed ja tõlkimata ega ole interaktiivsed. Astronaudiks sobivuse test tähendab lihtsalt seda, et mulle esitatakse küsimusi ruumikartuse ja tervise kohta. (Saan vastuseks, et ma sobiksin hoopis turvatöötajaks?!) Hiiglaslik paneel Andromeeda galaktikast on aga kaunis.
Väike puldiga juhitav Marsi-robot, mis klaaskastis kive liigutab, tõmbab huvilisi ligi, kuid on paraku selges vähemuses. Mulle valmistab hetkeks nalja kaal, mis teatab lakoonilisel kviitungil, kui raske ma oleksin meie päikesesüsteemi eri planeetidel. Muide, arvestades kaaluideaale, koliksin tõepoolest Veenusele (54 kg), Kuu oleks äärmuslik (10 kg). Ent suuremat tähtsust sel ju polegi. Elu on näitusel vähe.
