Tähelepanek: mass, inerts ja meelelahutus
Sama kehtib tegelikult ka muude nähtuste kohta.
Võtame kas või mõne meelelahutusliku telesaate, mis pühapäeva või neljapäeva õhtul sadade tuhandete kaupa vaatajaid teleri ette meelitab. Esimesel hooajal on kõik uus ja põnev, mistõttu tehakse ka järgmine. Tekib võrdlusmoment, mis on näiteks talentide vähesuse tõttu iga järgmise hooajaga järjest eelmiste hooaegade kahjuks. Vaatajate hulk aga püsib endiselt ja veel pikka aega üle saate edasi tootmise tasuvuspiiri.
Mingist hetkest saab vist igaüks aru, et tegemist on surnud lehma lüpsmisega, kuid ikka leidub neid, kes sellele kaasa elavad. Sama kehtib peale telesaadete näiteks oma parima loomeperioodi ammu üle elanud bändide kohta. Mõnikord aga pannakse need kaks kokku ja sünnib hobuse unenägu nagu „Tanel Padar ja sõbrad”, mille ainuke eesmärk näib olevat ühe keskpärase bändi pildil hoidmine. Või näiteks ainult telefenomenide kategooriasse kuuluvate „Õnne 13”, „Laula mu laulu”, „Su nägu kõlab tuttavalt” ning „Eesti otsib superstaari” puhul kirutakse, aga ikka vaadatakse. Niiviisi nad välja ei suregi.
