Film ei anna kronoloogilist ülevaadet kuulsa paari elust, vaid mängib pigem emotsioonidega, olles liigutav ja tundeküllane nagu tango ise.

Filmist õhkus produtsendi rollis olnud Wim Wendersi käekirja. Nagu Wendersi lavastatud kuulsa koreograafi Pina Bauschi austusfilmis „Pina”, mis pakkus rääkivate peade asemel pea kaks tundi tantsu, oli ka siin klassikaliste dokumentaalfilmivõtete kõrval kasutatud lavastamist. Noored tantsijad intervjueerisid vanameistreid ning etendasid tango kaudu olulisi momente esindavaid stseene Copese ja Rego elust.

Sisse olid põimitud ka jalutuskäigud Buenos Airese kunagistesse tantsusaalidesse, kus paar kohtus ja tantsis. Mälestuste rajal käies meenutas Rego toonast vaesusest: kuidas ta ema prügikastist leitud kontidest suppi keetis või kuidas tal polnud lapsena ühtegi nukku. See andis loole sügavama konteksti: tango tekkis madalama klassi hulgas ja nagu Rego ütles, oli tango vaeste inimeste lõbustus ka siis, kui tema tantsima hakkas.