Tähelepanek: ministril on õigus, Pauts toodab Muhu tumedat
Ultima Thule ikkagi. Ning paraku pole iidne salapära kadunud ja tulekandjad jätkavad ohverdamist.
Eesti krimikirjandus jätkab liikumist kindlas suunas ja kui seda suunda või stiili kuidagi nimetada, siis tõesti – tumedad külakrimkad. Kirjandusminister Mart Juur muide tituleeris Pautsi raamatud Muhu tumedaks. Pauts alustas krimikirjaniku teed raamatuga „Politseiniku tütar”, kus ta lasi kaduda kolmel Saaremaa neidisel. Seekord neidised ei kao, vaid aetakse alla, ja seda ka mandril. Allaajajad kaovad, kuid surmapaika ilmub alati üksik meesterahvas, nägu varjatud.
Linnad muutuvad, saar jääb saareks kogu oma avaruse, mere ja minevikuga. Ja just minevikku lugu põikabki, sest tulekandja on sealmail alati olnud ning kividki nõuavad ohvreid. Ja Preester ühendab nii ühte kui ka teist.
Kuna raamat on kirjutet kõigi krimikirjanduse reeglite järgi – keegi olulistest tegelastest peab olema kurjategija –, siis raalib patuse(d) enne õiget hetke ehk viimaseid lehekülgi. Aga pole probleemi, sest heas krimkas polegi kuritegu nõnda oluline kui kõik seda ümbritsev. Ja „Tulekandja” on just säärane.
