Tähelepanek: murelikuks tegev rollivahetus

Juba aasta enne mu sündi võimaldati ka Nõukogude Eesti elanikel heita pilk Ameerika ulmekirjanduse maailma.

Kogumik „Lilled Algernonile” pakkus midagi igale maitsele. Ennekõike mäletan ängi. See oli painajalik tulevikumaailm, väänas mõtteid ja viis tupikusse.

Nõukogudemaal pakkusid analoogi vennad Strugatskid. Kuid üldiselt oli vähemalt lastele mõeldud kättesaadav ulme siinmail pigem lihtsakoeline kangelaslik võitlus kosmose ja Maa seni kättesaamatute sügavuste vallutamise eest. Tuli ette raskusi ja reetmistki, aga lõpuks rabeles julge ja nutikas nõukogude inimene sellest kõigest välja.

Kinodes jooksev film „Marslane” vastab kõigile neile kriteeriumitele. Täiuslik Hollywoodi versioon nõukogude ideaalidest. Pole ime, et Valgevenes liiguvad juba ringi libaplakatid, kus peategelase nägu asendab Aljaksandr Lukašenka oma. Loodab ju temagi kõik kartulitega ära toita.

Tegelikult on film üle ootuste hea, kui jätta kõrvale paar füüsikareeglite rikkumist. Murelikuks teeb Hoopis rollivahetus. Ameerika ulme võis olla pessimistlik, aga USA-st sai ikkagi ülim riik. Nõukogude kangelaskuvanditest riigi ülalhoidmiseks siiski ei piisanud. Ja filmis „Marslane” pole Venemaa kosmosetööstusest ainsatki sõna. Aitavad hiinlased.