Pühapäevane kontsert on tõeline muusikaline multikulti. Kuuleb koorilaulu, raskerokki, folki, poppi, indie’t, reggae’t ja džässi ning lavalt käib läbi kirju rahvusvaheline seltskond, keda seob tõik, et nad kõik on Eesti muusikud.

Kusjuures ma ei imesta, et säärane asi toimub just nüüd. On liikumisi, kellele ei saa lõputu leebusega teist põske ette keerata, sest lõpuks on nägu segi pekstud. Tuleb jalg maha panna, nagu tehti 1970-ndatel Inglismaal, kus marurahvuslastele vastukaaluks sündis liikumine Rock Against Racism, mis kulmineerus 100 000-pealise marsi ja kahe kontserdiga 1978. aasta kevadel.

Igatahes lootkem, et igasugused Sturmabteilung’id ei tule platsile tüli norima ja pidu rikkuma. Paradoksaalsel kombel on just salliv ühiskond see, mis lubab ka neile eluõigust. Loodetavasti jätavad selle õiguse nüüd kuritarvitamata.