Tähelepanek: paganlike manöövrite seisundis
Tahaksin kohe soovitama kukkuda. Nii lavastust, mis andis korraliku energialaengu, kui ka paari vana lemmikut, mida see meenutas. Lavastust sõnadesse panna kuidagi ei tihkagi. Minu meelest töötab see pigem alateadvuse tasandil. Selles on intensiivset kohalolu, energiat, puhtaid liikumisi, tähelepanu detailidele ja ka iselaadset huumorit.
Aga vasika kombel rõõmus olin lavastuse helikujundust läbivate katkete peale. Näiteks 1973. aasta filmist „The Wicker Man” pärinev „Willow’s Song” on minu äärmiselt subjektiivsel hinnangul üks aegade sensuaalsemaid laule. Muide, nimetatud vägagi ägedat filmi paganlikust kultusest ei maksa mingil juhul segi ajada 2006. aasta uusversiooniga, kus Nicolas Cage’i mängitud töllakas mööda üht saart ringi jookseb ja naisi peksab.
Veel kõlab lavastuses intervjuukatke satanismi teemadel. Ei teagi, kas panin otsad õigesti kokku, aga vist oli seal kuulda Anton LaVey tütre Zeena LaVey häält, kes 1980-ndate lõpul oli satanistliku kiriku eestkõneleja. (Muide, Zeenat on nimetatud Taylor Swifti doppelgänger’iks.)
Mõnikord ei olegi üheks ägedaks õhtuks tarvis rohkemat ega vähemat kui üht korralikult kõditavat allhoovuste jada.