Tähelepanek: parima linateose Kuldgloobuse sai „tüüpiline Eesti film”
Kui „Poisipõlve” millegagi võrrelda, sobiks kõige paremini „Õnne 13”, kus mõnedel andmetel pole 20 aasta jooksul toimunud ühtegi sündmust. Tõsi, Richard Linklateri „Poisipõlve” valmimine võttis vähem aega ehk ainult 12 aastat, kuid seriaaliga „Õnne 13” võrreldes oli ka sisu selle võrra lahjem.
Kui püüda aga selgitada, mida „tüüpiliseks Eesti filmiks” pidada, siis vaadake 1965. aastal valminud „Mäeküla piimameest”. Kolm tundi kestva „Poisipõlvega” võrdse katarsise saamiseks võiks seda teha vähemalt kaks korda.
Eestlaste „Mandariinid” on kindlasti väärt auhinda (mida nad ei saanud) ning minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt „Poisipõli” jällegi pole. Aga kuna viimati nimetatu esindab „tüüpilist Eesti filmi”, võime ka meie rõõmu tunda.
Kellel aga kõik eespool nimetatud filmid nähtud, sellel soovitan minna „Whiplashi” vaatama. Ka see on täpselt nagu „tüüpiline Eesti film”, aga täiesti teistsugune.