Kui püüda aga selgitada, mida „tüüpiliseks Eesti filmiks” pidada, siis vaadake 1965. aastal valminud „Mäeküla piimameest”. Kolm tundi kestva „Poisipõlvega” võrdse katarsise saamiseks võiks seda teha vähemalt kaks korda.

Eestlaste „Mandariinid” on kindlasti väärt auhinda (mida nad ei saanud) ning minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt „Poisipõli” jällegi pole. Aga kuna viimati nimetatu esindab „tüüpilist Eesti filmi”, võime ka meie rõõmu tunda.

Kellel aga kõik eespool nimetatud filmid nähtud, sellel soovitan minna „Whiplashi” vaatama. Ka see on täpselt nagu „tüüpiline Eesti film”, aga täiesti teistsugune.