Tähelepanek: saamata jäänud elukogemused

Eesti uimastipoliitika teemadel käivat debatti ja muu maailma sama valdkonna arengut jälgides võib märgata, kuidas erinevad kultuurikogemused mõjutavad otsustajate arvamust selle valdkonna õige ja vale poliitika kohta.

Mujal maailmas on niinimetatud vanadeks poliitikuteks ja muudeks arvamusliidriteks sirgunud põlvkond, kelle noorus jääb ajavahemikku 1960-ndate lõpust 1970-ndate keskpaigani ehk hipiajastusse, mis tähendas ka võimalikke isiklikke kokkupuuteid kanepi või psühhedeelikumidega. Meie samaealistel on vastu panna malevasuved marjaveini ja viina seltsis. Muu maailma praeguste 40. eluaastates poliitikute ja arvamusliidrite noorusaeg oli reivikultuuri tekke- ja kõrgperiood, mistõttu on neilgi tõenäoliselt olnud kõnealuse valdkonnaga reaalne kokkupuude. Meie omad seevastu lahendasid samal ajal Royalit pooleks Mehukattiga. Teisisõnu on asjad suures plaanis ära määranud otsustajate taustsüsteem, mis vananedes on usuks kinnistunud.

Nüüd, kui 20–30-aastased esitavad meil uimastipoliitika kohta ebameeldivaid fakte ja küsimusi, toovad näiteid mujalt maailmast, kogevad ehk isegi, et asjad pole päris nii, nagu vanemad inimesed neid serveerivad, annab otsustajate saamata jäänud elukogemus end eriti ilmekalt tunda.