Film räägib kahest sõbrast, kes hakkavad Iraagi sõja ajal sõjatehnikaga äritsema, olgugi et üks neist on patsifist ja käimasoleva sõja vastu. Elada on vaja ja rahamaik kaalub moraali üles. Mehed müüvad sõjatehnikat valitsusele ehk osalevad USA sõjalepingute pakkumistes ja ajavad peagi kokku suuri summasid. Ent lõpuks ajab suur tükk suu lõhki.

Sisuliselt masendav teema on mähitud iroonia kastmesse ja see toimib hästi. Me ei näe sõjakoledusi, vaid teenimisvõimalust, ja seeläbi õõnestab film brutaalselt üllast patriotismist lähtuvat kangelaslikkust. „Make love not war” on naiivsus, sõda on tegelikult puhas äri.

Filme, mis näitavad sõjategevuse ärilist aspekti, on ka varem tehtud. Meenub näiteks 2005. aasta „Sõjajumal”, mille peaosi mängisid Nicholas Cage ja Jared Leto ning mis oli rajatud enam-vähem samale ideele. Peale tolle filmi igaveseks mällu sööbinud alguse – kuuli teekond kuuli pilgu läbi – pean tunnistama, et „Sõjakoerad” oli mulle rohkem meeltmööda.