Esinejate tase on muidugi seinast seina, nii nagu aparatuurgi – lihtsast kitarrist korraliku süntesaatori ja võimenduseni. Võib julgelt öelda, et Moskva tänavamuusikute repertuaarist moodustab Viktor Tsoi looming vähemalt kolmandiku. Nii sügava jälje on ta jätnud Venemaa pealinna hingeellu. Uue kõrguse saavutas ta muusika valgete lintide massimiitingute ajal. Kui ikka kuuled enda ümber 100 000 inimest täiest kõrist üürgamas „Peremen! Mõ ždjom peremen!”, on garanteeritud külmavärinad kui laulva revolutsiooni ajal. Tsoi üleskutse „Kui on püssirohi, anna tuld!” kõlab aktuaalsena ka praegu Eesti ühiskonda kägistavate vaimsete reaktsionääride vastu.

Esmaspäeval möödus Korea-Vene päritolu muusiku hukkumisest 26 aastat. Seda tähistas ka Harjumäel toimunud tema lauludega kontsert. Kõik nagu päris: mitme emakeelega inimesed, vanad ja noored. Aga muusika…

Palun hilisematelt bändidelt vabandust. Teise või kolmanda ajal läksin minema. Olgu, küllap pidingi kogema kõrget kunsti, soome-ugri pitseriga. Mida iganes. Aga mis pistmist oli sel masse liigutanud Tsoiga?