Tähelepanek: väike kiitus „Ameerika suvele”
Ühelt poolt olen nõus, et vaataja ei pea mõtlema, kui suurte summadega film tehti ja et meeskonnas polnud proffe. Vaataja tahab elamust ega pea kinno minnes arvestama sellega, et tegemist on amatöörfilmiga. Või peaks? Mulle tundub, et on aspekte, mida siiski võiks arvesse võtta, nagu näiteks et Rannu puhul on tegemist esimese filmikatsetusega. Eesti filmimaastikul on suhteliselt vähe selliseid filme ja „Ameerika suvi” lõigi omajagu toore energiaga, olles küll totaalselt absurdne ja kohati piinlikult amatöörlik, aga siiski selles kompotis oli midagi. Seda midagi võiks nimetada potentsiaaliks.
Muidugi lugu lonkas ja lõppkokkuvõttes jäi arusaamatuks ka lavastaja kunstiline taotlus: kohati näis, et oli tahetud teha võltsdokumentaali, kohati aga farsilikku ülemängitud Ameerika unelma paroodiat. Selleks et ilma stsenaariumi ja selge plaanita filmi teha, peab olema väga andekas ja/või kogenud. Aga kui jällegi arvesse võtta, et tegijad seda ei olnud, oleks lõpptulemus võinud olla palju hullem. Väide, et olen näinud halvemaid Eesti filme või üleüldse halvemaid filme, ei ole muidugi kompliment, aga ma siiski tunnustaksin „Ameerika suve” kui omaette nähtust ega suhtuks sellesse eksperimenti liiga kriitiliselt.