Tähtsaimad asjad elus: elukvaliteet ja tervis
Leib ja või näisid mulle kommidega võrreldes karistusena. Tervis aga oli kõige enesestmõistetavam asi maailmas – lõputu ressurss nagu õhk, vesi või vanemate armastus. Ometi on sõna “tervis” tähendus aastakümnete jooksul oluliselt muutunud. Siin on ülevaade selle termini tähendusest alates 50-ndatest kuni tänaseni.
50-ndad: normaalsuse ja rikkuse iha
Küllusliku ühiskonna varases faasis seisnes heaolu tähendus kindlas töös ja funktsioneerivas perekonnas. Meditsiiniteaduses oli aset leidnud imesid – penitsilliini ja vaktsiinide abil parandati märkimisväärselt kogu inimkonna tervist. Inimesed püüdsid kuuletuda sotsiaalsetele normidele, meeleheitlikult saavutada ja kinni hoida oma jõukusest. Selle perioodi jooksul oli töö enamiku inimeste jaoks raske füüsiline ja monotoonne tegevus (1960. aastal töötas rohkem kui 50% Euroopa tööjõust vabrikutes). Inimesed pidasid end terveks siis, kui nad suutsid selles olukorras funktsioneerida. Neid peeti terveks siis, kui nad ei olnud haiged.
60-ndad ja 70-ndad: keha avastamine
60-ndad ja 70-ndad olid hedonismi kümnendid; avastati indiviidi ning noorust kui olulist ja intensiivset faasi elust. “Sex, drugs and rock’n’roll” oli selle hääleka vähemuse moto, millel oli tugev mõju kultuurinormidele. Seksuaalrevolutsioon viis keha avastamiseni. Ilmnes kummaline paradoks: ühest küljest kergitas noorte mässumeelsus esile romantilise kehakultuse koos hüüdlausetega “Oleme ilusad, erootilised ja surematud!”. Teisalt kasutasid selle kultuse pioneerid oma keha ükskõikselt ära, elades oma elu lühikese põleva leegina. Narkootikumid, tantsimine öö läbi kuni nõrkemiseni, alkoholi kuritarvitamine – hedonistlik kultuur eitas ja ignoreeris vananemist. Jimi Hendrix, Janis Joplin, Jim Morrisson ja mitmed teised noored staarid ei elanud 30. eluaastani; ja keskealisus polnud ka kuigi ihaldatav eesmärk. Tervist, seda kollektiivset kreedot, oli võimalik saavutada ainult seesmiselt – see tulenes indiviidi energiast. Tervis pidi endale teed murdma läbi hügieeniregulatsioonide ja muude kilpide, mille kodanlik ühiskond oli loonud, et indiviidi kammitseda!
80-ndad ja 90-ndad: meelelahutuse ajajärk
Linnades kasvas kiiresti valge-kraede arv ja 80-ndatel kerkisid esile nn uuslinlastest indiviidid, kes pühendusid stiilile ja meelelahutusele. Ameerika kirjanik David Brooks nimetas neid väikekodanlikeks boheemlasteks. Tarbimismaastik eristus. Rikkuse kasvades võttis suur osa haritud keskklassist omaks hedonistliku väärtussüsteemi. Elu nautimisest sai põhiväärtus, midagi uue sotsiaalse eetika sarnast.
See kerkis esile peegeldusena esimesele “heaolu”-lainele, mis puhkes täielikult õitsele 90-ndate lõpuks. Kuid mida see tegelikult tähendas? Uus valgekraede ühiskond seostas maailma olulisel määral enesehellitamisega. Rabati ju selle nimel, et saavutada edu, teenida välja oma BMW, hea toit ja suvemajake mägedes. See viis olukorrani, kus inimesed olid tohutus stressis. Viimasele otsiti loomulikult leevendust ülekeha-massaaĻist, kõrge energiasisaldusega salatitest jms.
Uue aastatuhande algus: heaolu iseenda jaoks
Tänapäeval kasutatakse väljendit “heaolu” peaaegu kõige mõeldava kohta. Hiljuti, näiteks, nägin ühe Austria restorani seinal suurt silti, millel seisis: “Heaolu šnitsel värske salatiga”. Esile on kerkinud esoteerilisi pakkumisi, mis räägivad magnetilisest heaolust kuni mentaalse tasakaalustatuseni. Turismirohkes mägikülas võid leida poekesi, kus müüakse väikesi kive, mis “tasakaalustavad hinge”. Iga teine saun hotellides on nimetatud spa-ks, heaolust on saanud rahateenimise allikas.
Diskussioon aga ei lõpe. Tervise diskursuse üüratus alas on olnud ka mitmeid huvitavaid arenguid. Mäletan siiani, kuidas mu sõbrad pead vangutasid, kui ma kuus aastat tagasi end pool kaheksa hommikul voodist välja vedasin ja sundisin end õues väikse sörkjooksu tegema. Sellest ajast olen kaotanud viis kilo.
Nüüd jooksen üle päeva vähemalt pool tundi ja tunnen end kümme aastat nooremana. Enam ei jookse ma pargis üksi, vaid ümbritsetuna hulgast inimestest – noortest ja vanadest, meestest ja naistest kõikidelt elualadelt –, kes kõik püüavad ennetada vanaduse ülekaalulisust ja hingamisvaevusi.
Väärtused on märkimisväärselt muutunud. Kümme aastat tagasi sõitsid inimesed autoga ümber nurga asuvasse poodi: see, et sul polnud tarvis end liigutada, oli rikkuse sümbol. Olen alati vihanud väljendit “fitness” (treening) – vähemalt selles tähenduses, millisena sakslased selle inglise keelest otse üle on võtnud. See termin sisaldab liialt higist arutut ambitsiooni, mille juured on kinni vanas tööstusühiskonnas, kus inimesed pidid end lõhki rabama. Täna ärritab mind, kui näen inimesi pika mägimatka järel istumas ja tarbimas hulgaliselt kaloreid, vahel ka suitsetamas. Mind ärritab, kui sõbrad ja kolleegid räägivad mulle oma hirmsast seljavalust ning küsimusele, kas nad on proovinud seda mõne harjutusega parandada, saan vastuseks: “Ah, see ei aitaks nagunii.” Tean oma kogemusest vastupidist.
Ma ei ole nende tundmustega üksi. Ühiskond tervikuna on protsessis, mille käigus vaadatakse ümber suhtumine treeningutesse, tervisesse ja toitumisse. Sügavamal on see küsimus sellest, kuidas me kohtleme oma keha ja oma elu. See on küsimus humaansusest.
Selle protsessi käigus ei kao nägemus heaolust. Heaolu ei saa olla moest väljas, sest see termin on olemas meie igaühe sees ning muutub sel individualismi ajastul üha tugevamaks. Enese eest hoolitsemine koosneb järgnevatest komponentidest:
oskus süüa tervislikult, käia trennis ja püsida vormis (füüsiline kompetents)
oskus hoida tasakaalus kohustused ja pereelu; suhted ja karjäär (tööelu tasakaalu kompetents)
oskus teha iseseisvaid otsuseid keerukates olukordades või kriisides (biograafilise kasvu kompetents)
oskus jätkata õppimist ja teadmiste kogumist ka vanemas eas (küpsuse kompetents)
Pikaealisus ja vorm
Pikem eluiga (Euroopas küünib keskmine oodatav eluiga peagi 80 eluaastani) toob esile uued faasid elus. Selles vanuses, kui meie vanemad ja vanavanemad end juba mugavalt tugitooli sättisid, oleme meie õnnistatud uue ja aktiivse eluetapiga. Me oleme selles eas mobiilsemad, paindlikumad ja kompetentsemad kui ükski varasem põlvkond. See on vanus, kus saame oma kogemused potentsiaaliks realiseerida – seda muidugi siis, kui käsitseme oma terviseressurssi ettevaatlikult. “Uus vananemise turg” on samal ajal laienenud treeningule, ja seda mitte ainult füüsilises mõttes. See loob uut nõudlust teadmiste ja hariduse, uute tööalaste visioonide, elumustrite, väärtushinnangute järele. Pikeneva eluea elustiil on maad võtmas – pikaealisusest on saanud kultuuriline leitmotiiv. Spordis ja meditsiinis, igal pool kerkib esile lähenemine, mis aitab meil olla elujõulised ka
50- ja 80-aastasena.
Lõõgastumine, mõtisklus
Klassikaline heaolu on arenemas – muutumas viimistletumaks ja diferentseeritumaks. Tulevikutehnikad on paastumine, puhastumine, keha ja vaimu tasakaalustamine.
Tervis
Tervise valdkond areneb vaat et kiiremini kui ükski teine eluala. Igaüks meist võiks ilmselt kirjutada raamatu pealkirjaga “Naeruväärsed arusaamad tervisest” (minu vanaema näiteks uskus, et põletushaavu saab leevendada kuuma veega!).
Osa “tervisejuhte”, kes meil haigustest üle aitavad saada, on pühendunud üldistele teemadele. Peale selle on veel n-ö temaatilised ravitsejad – perearstid, meestearstid jt. Lisaks aga värvatakse toitumisspetsialiste, sporditreenereid jms. Sellise uue professiooni keskmes on tervisemeditsiin, mille põhirõhk on ennetaval tööl. Järgitakse põhimõtet, mille kohaselt peavad patsiendid oma käitumist muutma, omaks võtma tervisliku elustiili.
Muutused, üleminekud
Tulevikus suhtume surma sama loomulikult kui seksuaalsusesse või laste saamisse. Eutanaasia, näiteks, on meedias juba täiesti sotsiaalselt aktsepteeritud teema. Surma ja suremise käsitlemine on muutunud; muutunud on ka suhtumine mitmetesse muudesse protsessidesse. Menopaus, isaks saamine, leinamine, tõsised haigused – kõiki neid sündmusi tajutakse teisel tasandil kui varem ja osana elust.
Ennetav tervishoid
Kõiki neid keerulisi arenguid võib pidada tervisealase kompetentsi suurenemiseks. Sellest õhkub laienenud lähenemine tervisele, mis pöörab vanad mõttemallid suures osas pea peale. Tervis on “haiguse puudumisest” muutunud kvaliteediks, potentsiaaliks, väärtuseks, mida me oma elu jooksul püüame kasvatada ja millesse investeerida, ning seda mitte ainult materiaalses mõttes.
Tervis eristub üha enam puhtalt füüsilistest näitajatest ja funktsioneerimiseks vajalikust. See keskendub kogu persoonile, arvestades nii füüsilist, vaimset kui ka hingelist külge. Ainult sellises tasakaalus on võimalik ravida haigusi ning võidelda “uute katkude” – rasvumise, diabeedi, kardiovaskulaarsete häiretega. Üksnes uute radikaalsete mõttemallide omaksvõtmisega on võimalik selles vananevas ühiskonnas oma tervis päästa.
Keerukamas tulevikuühiskonnas on ainult füüsiline funktsioneerimine ebaefektiivne või isegi ohtlik. Igaüks, kes ignoreerib oma keha signaale, võib ses kiires elus kergesti libastuda ning saada infarkti juba enne 50. eluaastat. Ning järelhüüe ajalehes räägib vaid suuremeelsetest ohvritest, mida inimene oma firma jaoks tõi.
Kui me mõistame selle muutumisprotsessi tähtsust ning igaüks annab oma väikese panuse, võib tulemuseks olla võit meie kõigi jaoks. Enam ei ole küsimus erisustest alternatiivse ja traditsioonilise meditsiini vahel – see debatt on oma aja ära elanud. Küsimus on elamises – aja võitmises surmalt ja haigustelt kõikide meie käsutuses olevate vahenditega. Vaimsete, füüsiliste, ning kui vaja, siis ka keemiliste vahenditega.
Mu vanaemal oli õigus – tervis on kõige tähtsam. Mõnikord, tõepoolest, on olulised ka või ja leivaviil. Aga ükski imerohi, tehnoloogiline lahendus ega ravimiskunst ei aita, kui inimene ei hooli tuleviku võtmeressursist – ise saavutatavast ELU kvaliteedist.
