Tallinn kolib!

Oh seda lärmi ja kisa, mis linnavalitsuse ja volikogu maja ümber valitseb! Paksud, tugevad mehed kannavad treppidest alla sohvasid ja kummuteid, upitavad need ähkides tänaval ootavate veoautode kasti ja mudivad kandmisest tuimaks muutunud pihke. Autokastides talitavad juba teised töömehed, kes tõmbavad koorma jämedate nahkrihmadega kinni ja aidaa! Järjekordne masin asub teele, vabastades kõnnitee ääres koha uuele, alles tühja kastiga veoautole. Ja jälle rühivad ekspressid treppidest üles, aina enam ja enam tühjenevatesse tubadesse, kus naisterahvad raamatuid ja nõusid suurtesse pappkastidesse pakivad ja sinise-valgetriibulisi madratseid koos patjadega rulli keeravad, nii et tolm ja udusuled lendavad! Jaa, on kolimise-aeg!

Savisaarte lahkumine

Käisin minagi seal, mitte küll kandmas, vanus pole ju enam selline, aga niisama, uudistamas ja endiste linnaametnikega hüvasti jätmas. Ega neil ole kerge maha jätta armsaks saanud tube! Isegi Savisaar oli kuidagi härdunud, silitas peoga vana uksepiita ja ütles ohates Viljale:

"Mäletad, õienupuke, kui õnnelikult me siin volikogus elasime... Nagu väikesed udusulis linnupojad olime, kui siia tulime, ja näed, vaata, nüüd on saanud meist mees ja naine!"

Ja suured pisarad voolasid neil mõlemal silmist, nii et isegi minul seda vaadates kurgus kähedaks tõmbas.

Uus volikogu esimees Rein Voog oli ka juba kohal, seisis nurgas, suu rangelt kriipsus ja jälgis tähelepanelikult kolimist.

"Miks on volikogu esimehe toas nii palju naisteriideid!" uuris ta. "Mida see tähendab, Savisaar? Mis haaremit sa siin pidanud oled? Juba kast kasti järel kantakse välja naiste sukki ja muid intiimseid esemeid!"

"No mis sa teed ära, Rein-poiss," õhkas Savisaar. "Mul on juba kord selline iseloom, et minu erakonnas peab olema palju naisi! Liina ja Siiri ja Eve ja Monika ja Erika ja noor Kristiinake – no temal oli neid puudritotsikuid ja kreemipurke ja sukahoidjakesi eriti palju, missi asi! Noh, ja paljud neist olid ju noored emad, kas ma siis saan keelata, kui Eveke või Erikake minu tuppa oma lapsekeste mähkmeid või lutipudelikesi toovad! Nad on ju nii nunnud!"

Ja just sel ajal läks tagakambri uks kogemata lahti ja sealt oli näha tervet karja naisi, kes, seelikud üles kääritud, põrandat pesid, hulk pisikesi põngerjaid jalge ümber sagimas. Savisaar naeratas heldinult.

"Seal ta on, minu erakonna juhatus!" ütles ta, hääles uhkusenoot. Rein Voog vangutas pead.

"Viige aga kõik see naiste kola välja!" ütles ta ekspressidele. "Mulle jätke ainult puutool, laud ja nurka plekist kauss silmade pesemiseks. Muud ma ei vaja. Kui ehk veel pühakirja... Siis on küll kõik."

Mõis pääses tontidest

Ka Tallinna linnavalitsuses käis kibe töö. Uus linnapea Jüri Mõis, äsja lõppenud mesinädalatest alles kleepuv, uuris kõigi käest, et kus siis ikkagi see tema kabinet on.

"Kus see Lepp istus?" küsis ta. "Tal ju pidi olema mingi oma tuba!"

"Ei olnud tal midagi," vastas keegi tunkedes mees. "Savisaar ei andnud talle mingit tuba, Lepp istus ühes vanas kirstus, kus Savisaar hoidis harva tarvis minevaid asju, nagu kuusejalg või jalgrattapump. Näed, siinsamas see ongi!"

"See?" imestas Mõis ja tõstis kirstu kaane üles. Tuli välja, et Lepp oli veel seal sees. Nüüd upitas ta end kiiresti üle ääre ja tahtis minema hiilida, aga Mõis püüdis mehikese kinni.

"Oot-oot!" ütles ta. "Saame ikka enne tuttavaks! Jüri Mõis olen mina!"

"Lepp," ütles Lepp.

"Aga eesnimi?"

"Põle antud omada," naeratas hall mehike ja kadus ahju alla.

Mõis vangutas pead.

"Oi-oi!" ütles ta. "Siin kah ahjualused! See on justkui seal Pagari tänaval, kust mina tulen. Oi, see siseministeerium on kole koht! Seal kummitab ööd ja päevad läbi!"

"Mõni ime!" olin ma kohe nõus. "See ju vana KGB punker! Seal keldrites on inimesi sadade kaupa tükkideks raiutud!"

"Jah, ja need tükid käivad nüüd mööda maja ringi ja teevad võikaid hääli!" kaebas Mõis. "Sellepärast ei peagi ükski siseminister seal kaua vastu. Kui õigel ajal vehkat ei tee, võid lolliks minna! Näe, Parek oli seal – läks nunnaks, Kama põgenes maailma lõppu, Lepiksoniga on ju ka nagu ta on, ravida pole enam võimalik, ja minu hea sõber Olari Taal elab nüüd ihuüksi lindude keskel. Vaata, kuidas mõjub! Ei, hea et õigel ajal tulema sain!"

"Aga kes sinu asemele pannakse?" küsisin mina.

"Esiotsa vist Jaan J. Leppik," vastas Mõis. "Ta loeb seal kolm ööd palveid, ehk saab tontidest jagu. Siis vaatame."

Jah, on kolimise ning ümberkorralduste aeg.