Tallinn on noorem, kui õpikus kirjas!
Mulle on kooliajast meelde jäänud, et Tallinn sai alguse 1154. aastal, lausub Tallinna sünnipäeva tähistamise mõtte käivitaja, Hotellide ja Restoranide Liidu esimees Tarmo Sumberg. “Loomulikult kavatseme sünnipäeva tähistada. Mingid ajaloolased on öelnud, et see pole õige päev. Öelgu siis kindlalt, milline see õige on!”
Aga selles ongi asi, et Riia või tänavu 300-aastaseks saava Peterburi puhul on olemas kindlad ajaloolised tõendid, et Riia ja Peterburi said alguse valitsejate tokiga maasse põrutamisest: siia saagu linn. Tallinna puhul aga
Sumberg arvab, et selliste asjade üle, millal ühe linna sünnipäev on, ei peaks üldse üheskoos vaidlema. Ta väidab, et ameeriklased tähistasid Ameerika sünnipäevana Kolumbuse jõudmist sellele mandrile, kuigi on ammu teada, et Ameerika avastasid juba varem hoopis teised eurooplased.
Tallinna linnaarhiivi teaduri, ajaloolist linnaõigust uurinud Tiina Kala laual on hunnik jõupaberist ümbrikke, igaühes peidus pisike kalligraafiliselt täis kirjutatud pärgamendileht koos suure pitseriga. Kõik pärit 13. sajandist ning annavad vihjeid Revaliale. Veelgi enam, need on üldse ühed vanemad Eestimaa vanemat ajalugu puudutavad kirjalikud tõendid, mis Eestis käepärast riiulilt võtta. Õnnekombel on Tallinna raearhiiv läbi sajandite koos seisnud. 19. sajandi keskel võttis õigusajaloolane von Bunge arhiivi põhjalikult ette ning pani säilinud dokumentidest paksu raamatu kokku. Ja need kõik on kõige kindlamad tõendid, mis Tallinna ajaloo kohta selgelt kirjas.
Kõige vanem tõend
“Aga kõige vanem kirjalik tõend Tallinna kohta on ikkagi 1219. aastast Läti Hendriku “Liivimaa kroonikas”,” ütleb arhivaar, kes teab kõiki Tallinna puudutavaid iidseid ajalooürikuid. Tiina Kala möönab, et kuskil maailma arhiivides, kõige tõenäolisemalt Vatikanis paavsti arhiivis võib mõni märge veel olla. Aga esiteks ei ole maailmas segasema süsteemiga arhiivi kui paavsti oma ning teiseks oli kauge Eestimaa Vatikani jaoks liialt ebaoluline, et selle piirkonna kohta midagi eriti olulist kirja pidanuks panema.
Läti Henriku kirjatöö originaal pole säilinud. Vanim, kõige täpsemaks peetud 13. sajandist pärit ümberkirjutus asub hoopis Varssavis Poola riigiraamatukogus. Sinna võis see sattuda 16. sajandil, Poola ajal Lõuna-Eestis tegutsenud Poola võimukandjate kaudu.
“Aga linnana pole Revaliat seal kindlasti märgitud,” on arheoloog, Tartu Ülikooli teadur Andres Tvauri resoluutne. Tema Tallinna kolleeg Peeter Talvar, kes mõned aastad tagasi Toompeal kaevas, lisab, et Revalia linnus polnud isegi pidevas kasutuses, vaid sinna tuldi varjule ainult hädaohu korral. “Seal polnud tingimusi pidevaks elamiseks: polnud vett, küngas ise oli lage ning kergesti mahapõlev,” kirjeldab Talvar.
Ükski ajaloolane ei kahtle, et Toompeal ja selle all oli juba muinasajal, enne 12. sajandit asustus, aga kindlat kuupäeva, aastat või isegi aastakümmet ei saa nii kauge aja teabeandja – arheoloogia – pakkuda. “Soome saatkonna alt kaevates leidsime ammunoole ja viskeoda otsi, ka natuke keraamikat ja ühe koldekoha, mida dateeritakse 7. sajandist kuni 11. sajandi keskpaigani,” räägib Talvar.
Nii võiks ju Tallinna pidada 1300-aastaseks – keegi ju tegi juba toona Toompea nõlval tuld. Veel vägevam oleks aluseks võtta Tallinna alale jääv Iru linnus, mis on pärit Kristuse-eelsest ajast.
“Linnusena võis Tallinn tõesti vanem olla kui Riia,” kinnitab Tartus asuva rahvusarhiivi arhivaar Tiiu Oja Tallinna-fännide sünnipäevausku. Aga kindlat kuupäeva linnajuubeli-äri õitsenguks ta ei anna.
Mis imelik araablase kaart siis üldse on?
Araabia geograafi al Idrisi 1154. aastast pärit kaart on tänapäevaste ajaloolaste meelest kindlasti põnev asi, aga väidet, nagu seal märgitud Qlwry oleks Tallinn (Kolõvan), ei võta nad muu kui kõrgelennulise fantaasiana. Ajaloolased muhelevad, kui räägivad äritegelaste ja linnaisade soovist siinkandis mitte kunagi käinud araablase järgi Tallinna sünniaega tähistama hakata.
“1154. aasta on maha maetud aastaarv,” ütleb Talvar aastal 2003. Soome ajaloolane ja orientalist Tallgren-Tuulio luges 1930. aastal araablase kaarti ja otsis vanadele nimedele tänapäevaseid vasteid. Sellest ajast läkski käibele 1154. aasta ning sellest haaras kinni ka Lennart Meri oma “Hõbevalges”. “Soomes pole Tallgren-Tuulio uurimus laiemat kõlapinda leidnud, kuigi soomlasedki võinuks sealt oma maa kohta sarnaseid viiteid leida,” hindab arhivaar Kala.
“1154. aasta on absoluutne lollus, see on häbi meie ajalooteaduses,” ütleb ajaloolane Enn Tarvel ägedalt. “Selle kaardi järgi saab lõuna poolt vaadates rääkida konkreetselt veel mõnest Poola asulast, aga edasi võib mõnda nime sättida nii Skandinaaviasse kui Briti saartele,” põhjendab ta. Tarvel kahetseb, et nõukogudeaegne ajalooteadus, mis selliseid põhjendamata seisukohti levitas, siiani edasi kestab. “President Meri võis ilukirjanduslikult fantaasiatest kõnelda, aga kurb, et niisuguseid asju levitasid tõsised ajaloolased,” kõneleb Tarvel.
Igasuguste sünnipäevade mood sai Tiina Kala sõnul valdavalt alguse 19. sajandil. Ja eks iga valitseja ajal ole tahetud tõestada, et just see valitseja on siin kõige vanema ajaloolise õigusega. Taanlased tõestasid enda tähtsust, venelased enda oma.
“1219. aasta esmamainimise kohta on vähemalt korralik lugu rääkida, aga 1154. aasta kohta pole midagi,” arutleb Tiina Kala sünnipäeva pidamist turismi seisukohast.
Olgu üks kuupäev!
Üks asi on Eesti- ja Liivimaal kindel, et nii Riiast kui ka Tallinnast varem on kirjalikud allikad märkinud Tartut. Aga see on hetkel teine teema.
Tiina Kala tõstab riiulilt välja vanima säilinud üriku. Selle kirjutamise hetkel oli aasta 1237. Modena Wilhelm kuulutas sel aastal välja keiser Friedrich II määruse, mis tuli nii Riias kui Tallinnas teatavaks teha. Lihtsalt linnuses või veel vähem külas midagi välja kuulutada toona poleks lastud, arvavad ajaloolased. Tallinnale kui linnale viitab ajaloolaste hinnangul teinegi detail sellel kitsal pärgamenditükil: annetada võiks pidalitõbiste vendade majale. Pidalitõbilad ehitati Euroopas linnaliste asulate juurde.
Päris kindel viide Tallinnale kui linnale on pärit alles 1248. aastast, mil Taani kuningas Erik Adraraha kinnitas Tallinnale Lübecki õiguse, mille oli andnud juba kuningas Valdemar. Aga Valdemarist pole selles asjas meile midagi maha jäänud. Ajaloolased arvavad, et linnaõigused pidid Tallinnal olema enne 1241. aastat ning võimalik, et juba 1220. aastate algul.
Ajaloolased ei kipu nii ammuste aegade kohta lõplikke tõdesid kuulutama.
Tänapäeva inimesed ei taha sellega leppida. “Öelgu ajaloolased siis kindel aeg, mil linn asutati ja peaasi, et selliste väljaütlemistega hiljaks ei jääks, nii et sünnipäeva tähistada ei jõua,” ütleb ettevõtja Tarmo Sumberg. “Oleme ka valmis loobuma. Eks tuleb siis leppida, et meie oma silmadega Tallinna ümmargust tähtpäeva näha ei saa,” lisab Sumberg kurbusega hääles.
“Meil on vaid 16 aastat jäänud Tallinna 800. aasta täitumiseni esmamainimisest ja loodan isegi veel sellele juubelile kepi najal kohale minna,” lohutab Enn Tarvel.
Ajaloolane Jüri Kuuskemaa aga tuletab meelde arheoloog Vello Lõugase ideed tähistada 2000. aastal eesti küla 3000 aasta sünnipäeva, sest asulaid oli Tallinna ümbruses 1000 aastat enne Kristust juba kindlasti.
