Tallinna lahe karbid mäletavad olümpiamänge

Tallinna lahes elavad karbid ei anna meile mitte ainult märku vee praegusest puhtusest. Meremudas ladestunud karbikojad on talletanud endasse teateid merevee seisundist sadade aastate eest.

AJALOOST KÕNELEV KARP. Harry Mutvei kükitab Pirital Russalka lähedal lainepiirile ja otsib liivalt pihku pisikesi valkjaid lubjakoorukesi. Need ei ole saast, need on Tallinna lahe põhjas elavate balti lamekarpide kojad, mille meri siin kaldale uhtunud. Ja Mutvei ei ole kollektsionäär, vaid teadlane, kellele karbikojad pajatavad merevee seisundist.

Õieti on meres või jõgedes elavate ja elanud karpide kojad kui keskkonnaajaloo arhiivid. Oma elu ajal ehitab karp endale koda ja muidugi satub karbipooltesse kõiki neid aineid, mida sisaldab vesi, kus kojaomanik elab. Samuti ei kasva karbikoda igal aastal võrdselt. On paremaid, on kehvemaid aegu. Nõnda talletab karbikoda ka ilmastiku ja sellegi, kui palju parasjagu vees hapnikku leidus.

Stockholmi Loodusajaloo Muuseumis töötanud rootsieestlane Mutvei hakkas Eesti teadlastega kontakti otsima juba 1965. aastal. Tol ajal leidus neid, kes seda just hea pilguga ei vaadanud, nii seal- kui siinpool Läänemerd. Nüüdki jätkab pensionil olev vanahärra koostööd Tallinna ja Tartu loodusteadlastega.

NAGU PUU AASTARÕNGAD. Karpide kojad kasvad igal aastal rütmiliselt, moodustades kihte nagu puud aastarõngaid. Igal aastal kasvab koda paksemaks paremal juhul pool millimeetrit, halvemal aastal kümme korda vähem. “Rootsis võtsime uurimise alla jõgedes elava ebapärlikarbi,” ütleb Mutvbei, “see elab 250 aasta vanuseks.” Selle karbi järgi testiti, kuidas põllumajandus sadade aastate vältel on Rootsi jõekeskkonda muutnud.

Kuid ebapärlikarp ei kannata aluselist keskkonda, seepärast elab ta Eestis vaid ühes Lahemaa jões. Seevastu merekarpe leidub meie veteski. “Leidsime zooloogiainstituudi kogudest mitu karbikoda, mis sinna koguti 180 aasta eest,” ütleb Mutvei. Nõnda taastati Tallinna lahe seis 200 aastat tagasi. “Neis vanades kodades oli kohutavalt palju broomi,” imestab Mutvei siiani. Broomiühendeid kasutatakse nüüdisajal arvutites, rõivastes, mööbliriietes, et neid vähem tuleohtlikuks muuta. Kuid 200 aasta eest arvuteid ei toodetud, veel vähem visati neid merre.

“Leidsime, et süüdi on üks punavetikas, mis vett broomiga rikastab,” ütleb Mutvei. Nüüd on see vetikas Tallinna lahest taandunud Naissaare taha.

Nõnda pole Läänemere seisund sõltuv mitte ainult näiteks inimese põllupidamisest, vaid ka kliimamuutustest tingitud ühe või teise liigi vohamisest.

Kuid lämmastikuühendite tase Läänemeres hakkas tõusma väetiste süü läbi. “Oleme uurinud olukorda kuni 5000 aastat tagasi,” ütleb Mutvei, “ja jõudnud järeldusele, et kõige tähtsam on siiski põllumajanduse ja tööstuse revolutsioon – kliimamuutused on alati toimunud. Tähtis on, mis sündis viimase 200 aasta jooksul.” Sellest karbid pajatavadki.

MÄLETAB OLÜMPIAT. Tallinna lahes elanud karpide kodadest on leitud haruldasi muldmetalle ja tsinki – justkui töötanuks Pirital mõni Sillamäe tehas. “Meie arvame, et kui rajati uut olümpiateed Piritale, täideti selle keha diktüoneema kildaga, millest need lantaniidid vette leostusidki.” Seda arvamust toetavad ka karbikojad. Kõige suurem lantaniidide kontsentratsioon oli aastatel 1975-1980, misjärel hakkas see langema.

“Mind üllatas, et karbikaanes on säilinud 50 elementi,” ütleb nüüdseks 16 aastat karbikodasid uurinud Mutvei, “ja uudis oli seegi, et karp reageerib keskkonnale nii täpselt.”