TALV EI OLE IGAV Raagus aastaaeg ei tundu troostitu, kui aias on erineva kuju ja värviga taimi
TERVELT pool aastat on aed hoopis teist nägu. Sügisel lehtede langemise ajal on huvitav jälgida, kuidas hakkavad välja tulemaseni rohelise lopsakuse sees peidus olnud jooned, vormid, mustrid ja värvid. Eriti hästi toob need esile lumi. Valge vaiba all tunduvad murulapid nüüd nii siledad ja istutusalad veetlevalt loogelised, valge taust lööb talve napid värvid särama. Aga aias võib olla huvitav ka neil nukratel päevadel, kui maa on must ja taevas hall kui sa vaid oskad vaadata ja kui on, mida vaadata.
Okaspuud on minu lemmikud, sest nad võtavad vähe ruumi, on väga erineva kujuga ning uskumatult värvilised. Neil on võrratu lõhn ning nad on aasta läbi korralikult riides”. Tänu neile ei muutu aed talvel eales igavalt lagedaks. Lumeta ajal, kui ka muru rohetab, ei saagi aknast välja vaadates aru, kas on talv või suvi.
Kui värvilised okaspuud tegelikult on, näeb alles siis, kui suve kirevus on nendeümbert kadunud. Kadakate, elupuude, kuuskede, jugapuude, ebaküpresside ja nulgude reas on eri toonis kollast heledast väävlist kuni sooja oranzhini, valkjashalli, hõbedat ja lausa sinist, rohelise lugematute toonide seas trügib esile särtsakas salativärv.
[[2]] Külmanäpistus tekitab huvitavaid värvimuutusi, kollase rüüga elupuusordid (Thuja occidentalis)’Ellwangeriana Aurea’ ja ’Sunkist’muutuvad näiteks kergelt oranzhikaks, roomavad kadakad (Juniperus horizontali )’Andorra compact ’ja ’Winter Blue ’aga võtavad violetse jume. Imet teeb virgiinia kadakas (J. virginiana) ’Grey Owl ’, mille sinakashõbedased okkad lähevad talvel purpurikarva. Kääbuskasvu kirju kadakas (J. squamat) ’Blue Star ’on aga sinine aasta ringi, ta on üldse üks sinisemaid okaspuid.
Lõpmatult võib vaadata ka okaspuude naljakaid vorme:seal on mütakaid koonuseid, peenikesi sihvakaid sambaid, ümmargusi kerasid, kaharaid ebakorrapäraseid põõsaid ja allapoole kaarduvaid leinavorme. Mõni kera või koonus on päris tilluke, vaevu mõnekümne sentimeetri kõrgune, ega kasvagi suuremaks.
Hämaruse saabudes näevad lumemütsides okaspuud välja nagu päkapikud.
[[3]] Punasest pole puudus
Hoolimata talvest võib aias leida rohkesti ka punast värvi. Kontpuuhekk, mis sügisel erepunaselt leekis, punetab edasi ka ilma lehtedeta. Siberi kontpuu (Cornus alba ) ’Sibirica ’võrsete koor tundub talvel lume taustal lausa korallpunane. Olen mõelnud, et üks hekijupp võiks olla kollaste okstega võsundkontpuust (C. stolonifera) ’Flaviramea ’, talvepäikeses säraks see aias kuldse laiguna. Need kaks sorti võiksid olla ka vaheldumisi, kirju värvimäng oleks vist päris lõbus.
Punast värvi on tipitud aias mujalegi. Kuivmüüril laiutav varane tuhkpuu (Cotoneaster nanshan) on täis punased marju, mis püsivad seal mõnikord koguni maikuuni. Samamoodi hoiavad oma punaseid kaunistusi visalt küljes verandaseina võrestikul roniv väänduv kuslapuu (Lonicera periclymenum), aia-äärsed kibuvitsad (Rosa )ning pihlakadki (Sorbus) ei taha neist loobuda.
Terrassivaasis on säranud sügisest alates erikad (Erica). Nende kirgas roosakaspunane on koos lumevalgega tohutult kena, seda ei väsi vaatamast. Õied lumes kuidas see on küll võimalik! Pidev vihmasadu muudab nad lõpuks küll pruuniks ja koledaks, karge ilmaga püsivad aga külmunud õied kevadeni ilusad.
Alati on midagi vaadata ka kiviktaimla juures, talihaljaste taimede padjandid joonistuvad seal eriti hästi välja just õrna lumega. Madal pukspuuhekk (Buxus sempervirens) seisab talv läbi muutumatu rohelise piirdena. Mõne üksikuna kasvava pukspuu võiks naljakalt vormi pügada, näiteks spiraalikujuliseks koonuseks. Lumi tooks keerud selgelt esile ning efektne skulptuur ongi valmis.
Turbaaias rohetavad kanarbikud (Calluna vulgaris) ja erikad, nahkjate lehtedega rododendronid (Rhododendron) aga näitavad talv läbi suuri punaseid õiepungi. Kaitseks kevadtalvise päikese eest saavad nad varsti peale varjutuskanga.
Tänuväärsed taimed on maja põhjakülge ääristav väike igihali (Vinca minor) ja ilupõõsaste vahel roomav luuderohi (Hedera helix), mille läikivate lehtede rohelus mõjub kõledal ajal väga kosutavalt. Peenramaal on samuti üks roheline laiguke petersell (Petroselinum)! Kuidas ta küll suudab seal vihma ja lume sees nii kaua vastu pidada!
Graafilised lehed ja skulptuurid
Talvel on vaatamisväärsusi napilt ning seda hinnalisemad nad on. Kuivanud viltkirsiköndil ronivad mägilõngad, alpi ja siberi elulõng (Clematis alpina, C. alpina var . sibirica), mis jätavad endale vahel kesktalveni külge hõbedased siidjad seemnetutid. Eriti toredad on need varahommikuse härmatisega, mis katab neid nagu tuhksuhkur.
Keerdvõrselise sarapuu (Corylus avellana) ’Contorta ’tõime aeda just talviseks pilgupüüdjaks, et ta oma korgitseritaoliste okstega seal elevust tekitaks.
Ruumi kokkuhoiu mõttes väravapuuks istutatud püramiidtamme (Quercus roburvar. fastigiata )puhul ei osanud aga aimatagi, kui reipalt mõjub tema taeva poole sihtiv peenike võra lehetul aastaajal. Samamoodi pidasime läätspuu (Caragana) leinavormi ihaldades silmas vaid tema suvist rohelist vihmavarju”.
Aga kui ühel päeval tuli lumi maha, siis avastasime üllatusega, millise peene graafilise joonistuse moodustas see väike habras puu valgel taustal. Ilusa joonega on talvel ka äädikapuu (Rhus typhina), mille küünlaid meenutavad õisikud püsivad küljes pikka aega. Vanade õunapuude ja sirelite koor paljastab härmatise all mustreid, mida suvel ei märka. Ühe hästi vana õunapuu jätsime alles osalt mälestuste, osalt aga põnevalt jändriku võra pärast. Tervelt kuus kuud aastas on ta tagaaias tähelepanu keskpunkt.
Kaja Kurg
foto: Ülo Josing, Pauli Nieminen
