Tänapäeva Pipi “rebib kildu” ja ratsutab pärishobusega


Tänapäeva Pipi “rebib kildu” ja ratsutab pärishobusega
Joosep Martinson

Kui kottpimeda linnahalli kõlaritest kostab Marko Matvere madalahäälne sissejuhatus muusikalile “Pipi Pikksukk”, pistavad lapsed hirmust röökima. Just nii dramaatiliselt algab “Pipi Pikksuka” eelesietendus.

Õnneks rahunevad Pipit uudistama tulnud mudilased kohe, kui lava taas valgustatakse ning muusikal laulu- ja tantsunumbriga sisse juhatatakse.

Esimeses vaatuses rulluvad vaataja ees järgemööda lahti kõik tuntud Pipi-lood: sõbrunemine Tommy ja Annikaga, kohtumine preili Rosenblomiga, spungi otsimine, kooliskäik ja varaste nahutamine.

Igihaljaste lugude sekka visatakse mõni tänapäevane “kild”, näiteks apteekri hüüatus ulakale Pipile (“Me võtame selle nina maha!”) või Pipi pöördumine ühe varga poole (“Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes tantsiks nii hästi polkat!”).

Esimeses vaatuses valmistab positiivse üllatuse Indrek Pertelsoni sõna otseses mõttes särav esitus ja negatiivse üllatuse Kadri Adamsoni mitte nii särav lauluhääl. Teisalt – mõne noodi möödalaulmine sobib Pipi-sugusele pisut kaootilisele tegelasele iseenesest hästi.

Lastele näib aga kõige enam meeldivat see, kuidas Pipi hobune keset etendust lavale kakab. Naerupahvakud ei taha kuidagi vaibuda.

Esimese vaatuse lõpp kipub kahjuks venima. Mitte küll lavastuslikus mõttes, aga ajaliselt. Imeilus “Põhjamaa” ning sähviv ilutulestik on kahtlemata vaatamist-kuulamist väärt, kuid üle tunni aja rahulikult saalis istuda on nii mõnegi lapse jaoks liig ning nihelemist on palju.

Vaheajalt tagasi saali tulnud lapsed võtavad teise vaatuse eelse pimeduse vastu märksa sõbralikumalt, lausa vaimustusega.

Mõned neist on nimelt saanud helendavate värviliste pulkade omanikeks ja vehivad nüüd nendega, kuidas jaksavad. Vahva vaatepilt, kui just ühegi pulgaga vastu pead ei saa.

Pooletunnise vaheaja järel võtab vaatajaid vastu kirju Kurrunurruvutimaa koos tantsivate neegritega. (Vahemärkus: hobusekaka on märkamatult ära koristatud.)

Teine vaatus kulgeb lõbusamalt ja hoogsamalt kui esimene: palju tantsu, laulu ja elavat (!) tuld annab väga vaatemängulise etenduse.

(Tongi)pauku kartvatel inimestel tasub teise vaatuse ajal olla valmis käed kõrvadele suruma, sest muidu on võpatamist palju.

Muusikali lõpus võetakse tempo maha, peategelane jõuab oma sõpradega tagasi koju, lumisesse Rootsisse.

Minule isiklikult oli eile esietendunud “Pipi Pikksukk” väga tore, aga... raamat meeldib ikkagi rohkem – see on südamlikum.

Muusikal “Pipi Pikksukk”

Heliloojad Ülo Vinter ja Ülo Raudmäe

Libreto Sulev Nõmmik

Lavastaja Marko Matvere

Muusikaline juht ja dirigent

Erki Pehk

Koreograaf Märt Agu

Dekoratsioonid Krista Tool Kostüümid Gerly Tinn

Osatäitjad Kadri Adamson,

Sepo Seeman, Kaili Viidas,

Jaanus Mehikas, Marika Vaarik, Andrus Vaarik, Terje Pennie, Raivo Rüütel, Danne Dahlin, Indrek Pertelson või

Heiki Nabi

Estonias tuleb “Pipinukipuhh”

Rahvusooper Estonia toob märtsis välja lastelavastuse “Pipinukipuhh”, milles segatakse kokku kolm populaarset lastelavastust: “Pipi Pikksukk”, “Nukitsamees” ja “Puhh”. Libreto autor ja lavastaja on Neeme Kuningas, kasutatakse juba varasematest lavastustest tuttavat muusikat Ülo Vinterilt (“Pipi Pikksukk”), Olav Ehalalt (“Nukitsamees”) ja Tõnu Raadikult (“Puhh”).

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare