show d, mille pildilisele poolele pole aga midagi ette heita.

"No muidugi isast, " kordab Jan Erik palvet isast rääkida. Ilmselt pole see tal esimene kord isast vestelda. Ehkki noormees ei teagi, kui vana ta isa on. "Ta ei tee sünnipäevadel numbrist numbrit," sõnab poeg isa kohta.

Iseseisev Jan Erik ei ela isa ega emaga koos, vaid üürib koos oma tüdrukuga korterit ning muretseb oma üüri tasumise eest ise. "Eks meie suhtest on see olmejama väljas," leiab poeg, kes vägagi aupaklikult isa tegemistesse suhtub. "See on normaalne, et isa on autoriteet. Ta on mind muusikalise maitse osas mõjutanud."

Enamiku kooliajast on poeg isast lahus elanud. "Algul käisin tema juures klaverit harjutamas, kui klaver mu põhipilliks oli. Tema siis jälgis, kas ma mängin õigesti," meenutab noormees, kellest isa lootis pianisti.

Jan Erik ei vaevunud eriti harjutama ning suundus löökpillide peale ümber. Ega ta oma muusikutulevikus praegugi eriti kindel ole. "Seejärel suhtlesime tükk aega pealiskaudsemalt, aga murrang tuli siis, kui tööalaselt hakkasime suhtlema," sõnab Jan Erik. Nüüd sõidavad nad vahel koos Hiiumaale, on purjetanud ümber Prangli ja ulpinud lahel.

"Televisiooni kutsus mind isa, hakkasin just neliteist saama," meenutab ta. Algul oldi ta rezhiipuldi taga kahekesi, siis lahkus isa ETVsse ja poeg hakkas õppima teiste rezhissööride kõrval: "Ega tänapäeval kusagile enam tänavalt satuta, ikka sugulaste ja sõprade kaudu."

Kuigi ta on vähe saateid teinud, peab ta oma käekirja isast erinevaks: "Arvan, et minu pildikeeles on liikumist rohkem, isalt olen õppinud vajadust täpsuse ja professionaalsuse järele. Jan Erik tunnistab, et isaga koos töötada pole väga kerge, sest tööperioodil on mees ärevil.

Saadete tiitrites ja pidudel, kus ta plaate keerutab, teatakse teda kui lihtsalt Jan Erikut. "Ma ei salga oma perekonnanime maha, keegi ei viitsiks seda meeles pidada," sõnab Jan Erik.

Esimest korda puutus ta muusikamaailmaga kokku Rujas, mille proovidel ta isaga sagedasti kaasas käis. "Mäletan üht proovi Purjespordikeskuses, suures tühjas ruumis, kus Lenini pilt oli seina peal, " meenutab poeg. " Eks ma pidin siis kusagil nelja-aastane olema, sest Ruja läks minu varajases lapsepõlves laiali." Löökpillide taha meeldis talle juba siis istuda ning pillide puutumist ei keelanud keegi. "Minu arvates oli Toomas Rull siis trummar."

Ta mäletab ka, kuidas ta paar aastat endast vanema Yokoga Alenderite poole kodus mingit pseudoelektroonilist lauamängu mängis, kui seal külas oldi. "Yokot ma mäletan päris hästi," ütleb ta.

Kuigi noor Nõgisto kuulab ja mängib pidudel kaasaaegsemat muusikat, on nad mitu korda astunud koos isaga üles bändis Aatomitriikraud (Nõgisto esimese bändi järgi). "Sinna kuuluvad peale meie ka Indrek Patte, Margus Kappel ja Priit Kuulberg. "Mängime vanemat rokki, sellist bändikoolitust annab otsida. Paar-kolm korda oleme esinenud, ükskord ETV jõulupeol, siis Raeköögis ja ühes telesaates ka," seletab Jan Eerik. Aatomitriikrauaga on suvel veel üks esinemine silme ees terendamas.