10aastase õnneliku abielu järel avastasin järsku, et oleme mehega kaks võõrast inimest, kes mängivad lastele isa-ema. Meie elu on olnud täiesti erinev: mina lastega kodus, tema “töö juures või välismaal”, nagu kirjutas laps koolikirjandis.

Ma pole iial plaaninud suurt peret, aga ehk oli minu, üksi kasvanud lapse alateadvuses üksildus ja seltsi otsimine. Nüüd on mul kolm last: üheksa-, seitsme- ja kaheaastane. Esimese kahe ajal tulin kodus toimetamisega päris hästi toime.

Tööl ma ei käinud, sest mees teenis hästi, ehkki oli kodust töö tõttu sageli eemal. Kaks kuud järjest kodusolekut muutis ta närviliseks. Mõistsin, et ta vajab vaheldust, oma konverentsiturismi. Kui ta on rõõmus, on ju meil kõigil parem. Ega ma oodanudki kodutöödes abi, aga kui ta vahepeal mähkmeid pesi, olin õnnelik. Mul oli põhjust talle alt üles vaadata, tema pidas ju peret üleval.

Elu muutus siis, kui ostsime linna lähedale pool remontimata maja. “Muidugi tuleb remont ära teha,” ütles mees. Millal, sellest juttu polnud. Hakkasin tasapisi pihta, läbi häda sain selgeks elektrijuhtmete paigaldamise, puutööd, plaatimise ja pahteldamise. Varem olin peljanud telefoniga rääkida ja suhelda. Korraga avastasin, et mina olengi see, kes remondib, suhtleb ja korraldab, sest mehel polnud aega.

Tasakaal uppi

See lõi meie peres tasakaalu uppi. Ettekujutus minust kui abitust olevusest sobis mehe pilti, praegune mina enam mitte, ja see tegi ta rahulolematuks. Kui olin mõne tööga hakkama saanud, lootsin pisutki tunnustust. Mees aga täheldas reisilt saabudes: “Ukse oleks pidanud teisiti tegema.”

Olin vapustatud ja solvunud. Tegin ju kõike seda laste kõrvalt! Mehe rahulolematus muutus üldisemaks: vähe sellest, et olin liiga paks, ka hääletoon oli sobimatu. Tundsin end kui väike laps, keda pidevalt õpetatakse, haavusin ja poetasin pisaraid.

Meie kolmas laps on hüperaktiivne, teda ei saanud hetkekski üksi jätta. Enam ma eluga toime ei tulnud. Kuude kaupa magasin vaid viis tundi ööpäevas. Nii võttiski poolteist aastat tagasi võimust kurnatus: remont, korraga kolm allapissivat last, kes järjekorras põdesid läbi leetrid, mumpsi, köha ja nohu...

Mängides kassi ja hiirt

Mehe sõnad “sa tunned valesti”, “ära tunne nii” panid mind kahtlema oma normaalsuses. Tema rahulolematus vaevas mind, panin end kirja psühhiaatri ja psühholoogi juurde. Ütlesin, et ei saa enam millestki aru. Mida rohkem püüan, seda halvem olen.

Lootsin, et psühholoog teeb minust parema naise. Et teaksin, mis ma valesti teen ja kuidas mehele rohkem meele järele olla. Paremaks ei läinud midagi.

Mulle kirjutati ärevuse ja depressiooni mahavõtmiseks rohtu. Mees aga arvas, et kui ma teda rohkem usaldaksin, poleks rohtu vajagi, ega andnud raha. Arutasime temaga pikalt mu vigu, viimaks ta ütles, et kaotab lootuse ja et peaksin olema leplikum.

Arvasin pikka aega, et rääkimine parandab mõistmist. Rääkisin, kuidas ta käitumine mind segadusse ajab ja vihastab, aga oma arust oli ta õige mees. Hoopis mina olevat neurootiline ja ärritunud. Nüüd tean, et kui teine pool ei taha end avada, pole midagi teha. Mängisime justkui lõputult kassi ja hiirt.

Tõsine muutus tuli gestalt-teraapias. Psühholoog pani mind mõtlema sõnadele: ma ei saa, ma ei taha. Ta küsis: “Miks te siis ei saa minna 40kraadise palavikuga lapse juurest väljaõ” “Aga laps ju sureb,” kogelesin vastuseks. “Näete nüüd, te saaksite minna, aga te ei taha,” nentis psühholoog. Nüüd küsin endalt igas olukorras: “Kas ma ei saa või ei tahaõ” Kui ma tunnen, et see on minu valik, on mu rahulolematus väiksem.

Kandiliseks kasvatatud

Olin vapustatud äratundmisest, et olen jõudnud keskikka, elades illusioonidest ja fantaasiatest, idealiseerides head ja mööda vaadates ebameeldivast tegelikkusest. Ma pole see, kelleks olin end pidanud, mu mees pole see, kelleks olin teda pidanud.

Olin mõelnud, et inimest tuleb aktsepteerida sellisena, nagu ta on. Püüdsin olla rõõmus sellega, mis tööreisidest üle jäi. Minu motoks oli: annaks jumal mulle mõistust muuta seda, mida muuta saab, ja leppida sellega, mida ma muuta ei saa. Ning tarkust nende vahel vahet teha. Mõistsin, et vahetegemise tarkust mul polnud.

Avastasin raamatuid – “Hirmu põhivormid”, “Kuidas ära tunda manipulaatorit”, “Töönarkomaania” –, mis panid mind elule teise pilguga vaatama.

Selgus, et vanemad lapsed suudavad noorema järele vaadata, ja nii sain liikumisvabadust juurde. Küllap oleksingi mammiks jäänud, nagu mind mees ja hiljem lapsedki kutsusid, aga võtsin end kokku ja astusin kultuurikolledõisse raamatukogundust õppima. Ega see lihtsalt läinud: maadlesin keskendumisraskuste ja kurbade mõtetega. Samas teadsin, et kui ma midagi ei muuda, võingi nutma jääda.

Püüdsin aru saada, miks meiega nii on läinud. Mina olin pärit halvasti toimivast perest, aga ega mehe omaski lihtne polnud. Tundsin ämmas ära tuttava allaheitlikkuse: “Mis nüüd mina, ega ma ju oskagi kohvi keeta!” Või: “Oeh, see sai ei tulnud välja!” Naise roll on kibedus alla neelata, õpetas ta mind.

Ilmselt naeruvääristas ka äi mu meest, kui ta polnud poisina osav käelises tegevuses. Nii on ta õppinud meestetöödest kõrvale hiilima. Näen oma mehes lapsepõlve ohvrit, kes pidi igas asjas järgima rangelt täpsust ja korda, käske ja keelde. Raskem üleastumine, näiteks valetamine, tähendas rihma. Ja tõesti – lapsed kasvasid edukad.

Usun, et mu mehel pole kerge, talle on kasvatatud sisse kõrge saavutusvajadus ja madal enesehinnang. Miski ei murra läbi koorikust, mille all on ilmselt peidus väike kurb poiss. Ei viha, ei õrnus ega halastus. Kandiliseks kasvatatud.

Õigus olla mina ise

Teraapiagrupis avastasin, et ma polegi nii eemaletõukav inimene, kui olin arvanud. Et mul on õigus tunda, mõelda, olla mina ise. Teiste tunded või mõtted võivad olla erinevad, kellegi tunded pole õigemad. Kui ma tean, mida ma tunnen ja mida ma tahan, vastutan ma ise selle eest, kui palju ma saan.

Mõistsin teisiti oma osa abielusuhetes. Olin liiga paljuga leppinud. Igapäevatoimetuste rattas polnud ma taibanud, kuidas minu, meie kõigi elu mõjutavad lapsepõlves omandatud reeglid, käitumisviisid, suhtlemismustrid, eriti veel siis, kui seda ei teadvustata.

Esiemade sõnum on: naise osa on kodurahu huvides kõik alla neelata, nii on see alati olnud, targem annab järele. Avastasin, et need arhailised reeglid olid juhtinud meie pereelu 20. sajandil! Kunagi võis naine tõesti ellu jääda, toetudes mehe suuremale füüsilisele jõule, ja ema õpetus leplikkusest oli abiks, et püsida. Nüüd, muutunud haridus- ja töövõimaluste maailmas tundub aga kreedo – lepi, alistu, neela alla, sest juba vanaema tegi nii – sadistliku sõnumina: olgu sul sama halb kui mul.

Nagu meie kultuuris korralikes peredes kombeks, polnud emotsioonide väljaelamine eriti mõeldav. “Pill tuleb pika ilu pääle,” manitses mu vanaema, kui lapsed lustisid. Viha või kurbuse väljendamist naeruvääristati pilkesalmiga “Suur süda supileening” või “Võeh, südant täis”. Nii on mind alati saatnud teadmine, et minu viha, solvumine on midagi vääritut, naeruväärset, ma olen võõrik ja vale, kui ma nii tunnen, või vähemalt pean neid tundeid varjama, kui ma tahan olla aktsepteeritud.

Nüüd, õppinud oma tundeid ära tundma, ei ütle ma lastele: “Poisid ei nuta!” või “Ära jonni!” Õpetan hoopis lapsi oma tunnetes selgusele jõudma, neid sõnastama, väljendama. Kui teised emad teevad sedasama, kaob kandiliseks ja tuimaks kasvatatud eesti mees, kelle jaoks pisarad on häbiasi ja ainuke tunne on kohusetunne.

Olen oma muutumisega rahul. Varem küsisin toiduraha 100 krooni kaupa ning pidin kuulama loengut kokkuhoidlikkusest. Praegu saan toiduraha terveks kuuks.

Mõttevahetustes mehega püüan end sõnastada selgelt, üritan mitte käituda heitunud lapsena. Avastasin ka raamatu “Suhtlemisoskused” ja mõistsin, et saan ise muuta oma oskusi ja suhtumist. Eriti kui suudan naerda asjade üle, mis mind varem vihale ajasid.

Näiteks viimane pilk kodust, enne kui õppesessioonile läksin – võõras naine istub minu tugitoolis. Minu äraolekul kutsub mees koju noore lapsehoidja, kellega teda aegajalt baaris istumas nähakse! Ütlesin, et mulle ei meeldi, kui mulle vastuvõetamatud naised mu lapsi hoiavad. Tema aga peab minu suhtumist ebanormaalseks ning enda diskrimineerimiseks. Vahel mõtlen, et mis mul veel nägemata onõ! Võõrad varbad minu teki all?

Varem pelgasin, et vastuütlemisega teen asja hullemaks. Allaheitlikkusele vaatamata mõtlesin tegelikult: oh kui paha ta on, ja vaene hea mina. Nüüd näen selles ka oma osa. Teine käitub sinuga halvasti seni, kuni sa kardad või vastu ei seisa. Kuni mina olen kui hirmunud laps, asetub mees lapsevanema ossa.

Arvasin kaua, et ainult minuga juhtuvad sellised asjad, ega julgenud sellest kellelegi iitsatadagi. Jagades oma mõtteid teiste naistega, kuulen: täpselt nagu minu kodus.

“Jumala armastuse juures pole kannatusel iial viimane sõna,” on kirjutatud pühakirjas, ja see kosutab mind. Eriti jutt sellest, et kannatuse peab muutma rõõmuks.

Mulle annab lootust, et minu muutumine muudab ka meest. Ehkki ma ei tea, kas ta jaksab selle välja kannatada. Kui ei, siis lähme ilmselt kumbki oma teed. Igatahes ei sure ma sellesse, nagu veel eelmisel aastal arvasin.

Tiina Siimets