Valimiskast ja seda valvav turvamees ei pälvinud kassi tähelepanu. Seda enam pakkus ta ise huvi teistele valijatele (eriti nende lastele). Kas see on siiami kass? On küll. Mis ta nimi on? Mersu. Kui vana? Kevadel saab kaks. Kas ta on isane? Kus tas isane on! Oleks ta isane, oleks ta nimi Bemmu. Miks Bemmu? Bemari, noh.

Mida Mersu sööb? Kõike. Kas talle pai võib teha? Võib küll.

Soliidsed inimesed - mitte keegi ei hakanud uurima, kellele Mersu omanik oma hääle andis.

Ühtpidi on bluusi-issi enam-vähem et Tartu vaim, teistpidi ka Supilinna majaomanik, kelle kahekorruselist puukindlust ehib vaskne silt "Siin elab, õpib ja töötab Aleksander Müller". Järelikult hääletas valimisliidu Meie Kodu poolt.

Müller raputab energiliselt pead.

Siis reform? Linnapea Ansip oli Supilinnas reformikate nimekirjas esimene. Jälle mööda - "Teda valitakse ilma minutagi."

Mõõdukate esinumber oli majandusminister Mihkel Pärnoja. "Ei taha. Üks ütles mulle, ära seda küll vali." Koonderakond ja Tartu 2000? "Oi, ei,ei, ei!"

Kas tõesti Keskerakond? "Pole mõtet. Nagunii lasevad jälle maha." Jääb siis Isamaaliit. Nimekirja ülemises otsas rippusid seinal haridusminister Tõnis Lukas ja presidendi suurevuntsiline sõber Peeter Olesk. "Lukas on hea inimene, aga ma võtsin parem tagantpoolt Jaan Villem Sibula. Tore mees ja napsumees."

Kuigi hääletuskabiinis tohib ametlikult viibida vaid üksinda, jääb Mülleri valik kehtima. "Kedagi ei tohi kabiini kaasa võtta jah, aga see käib ikka inimeste kohta. Loomade kohta ei ütle seadus midagi," selgitas Tartu valimiskomisjoni liige Jaan Ainelo. Seadus on selles mõttes poolik, et isegi kui keegi oma abikaasa või lapse kabiini kutsub, ei tohi minna toda kätega välja rebima - "Saame ainult tähelepanu juhtida."

Ainelo teada juhiti eile Tartus tähelepanu päris mitu korda. "Mõni tuli kohe välja. Mõni hakkas enne vastu vaidlema."

Andrus ESKO