Kuid kas ratta leiutamine, mis oli kahtlemata teadussaavutus, muutis maailma turvalisemaks? Tegi ju ratas võimalikuks ka sõjavankri. Ratas tõi endaga kaasa maanteed ja kõik muu kaasneva. Võimaldas laialdasemalt suhelda. See aga muudab maailma kahtlemata turvalisemaks.

Internet kui turvaühik

Kui ratas avardas suhtluspiire, siis internet tegi seda veelgi võimsamalt. Ning ühtlasi kaitseb internet meid piirideta suhtluse kaudu teatud laadi pahategude eest.

Seda pidas silmas Albert Einstein, kui ühines aatompommi kallal töötava Manhattani projektiga. Mida tegi aatomipomm? Kokkuvõttes muutis maailma turvalisemaks!

Nüüd on hakatud üha enam rääkima Eesti julgeoleku põhialustest. Enamasti seostatakse julgeolekut NATO ja Euroopa Liidu liikmelisusega. Nimetatakse ka osalemist Iraagi sõjas, Bosnia rahuvalves, Afganistani turvamises jne.

Tore on. Võib-olla aitavad Eesti julgeolekut tagada ka need mõned peetud soomukid, mis soomlastelt ostetud. Kuid maailm ei ela enam aastas 1950. Tuleb endale aru anda, et terrorism on kole asi (40 aasta jooksul on terroristide käe läbi hukkunud 24 000 inimest), kuid loodusõnnetustes leiab igal aastal otsa 250 000 inimest. Seega peitub looduses 400 korda suurem turvarisk kui terrorismis. Nüü-disaja riik vajab uut arusaama julgeolekust.

Keskkond on olulisem kui kunagi varem. Kes keskkonda, loodust turvata ei suuda, on kadunud laps. Kas Eesti pole seda jaanuaritormist õppinud? Kõigele sellele juhib tähelepanu USA Washingtoni rahvusliku kaitseülikooli professor Gregory D. Foster ajakirja World Watch värskes, aasta esimeses numbris.

Väikese maailma paradoks

Kui keskkonnaturve on sedavõrd oluline julgeolekufaktor, siis muutub teadus riigile oluliseks turvameetmeks. Eesti on kahjuks seisus, kus sõjajõud saab enam raha kui teadusjõud. Kuid maailm on väike, nii väike, et vaid sõjavägi ei suuda üht riiki kaitsta.

Kui sumedal augustiööl aasa peal jalutada, siristavad rohutirtsud kõrvad lukku. Tirtse on sadu, ent nende siristamine ei ole sugugi kaootiline. Rohutirtsude sümfoonia on selgelt sünkroniseeritud, justkui juhiks neid keegi nähtamatust dirigendipuldist. Kuidas on see võimalik? Selgub, et samal põhjusel, miks süda hoiab oma rütmi, miks publik aplodeerib rütmis, miks internet on arenenud nii kiireks või miks on nii raske võidelda terroristide hajusa võrgustikuga.

Kõigis maailma riikides jaotub rikkus üsna ebaühtlaselt, nõnda et väike osa inimesi naudib suuremat osa rikkusest. Mis on aga põhjus?

Kuigi majandusteadlased on aastasadu pead vaevanud, pole neil siiani palju asjalikku öelda. Sest meie teadmised keeruliste võrgustike toimimisest on üsna puudulikud. Kuid inimsuhete võrgustiku toimimise seadusi arvestamata on nendele küsimustele üsna võimatu vastata.

Vastuseni on jõutud alles viimastel aastatel. Töö teevad ära nõrgad sidemed. Just nende tõttu levivad uudised ja kuulujutud, mood ja aidsiepideemia Maal nõnda kiiresti.

Mis on need nõrgad sidemed? Oletame, et te suhtlete üsna intensiivselt paarikümne, vähemal määral veel sadakonna inimesega. Igaüks neist suhtleb umbes sama jao inimestega, kellest osa muidugi kattub. Rõhuv hulk teie sõpru-tuttavaid elab teie lähedal, töötab teie alal või tegutseb teie huvipiires. Ometi on teil, või kui just mitte teil, siis vähemalt mõnel teie sõpradest keegi, kes elab kaugel ja tegeleb hoopis millegi muuga.

Nende inimestega ei pruugi te teist korda suhelda, või siis teete seda haruharva. Ometi sidemed jäävad, ja isegi ainukohtumisel jagate omavahel muljeid, teavet ja emotsioone.

Nõrga sideme keemia

Säärased nõrgad sidemed loovad sotsiaalsed kiirteed ja annavad suhete võrgustikule paindlikkuse. Kui üks sõlmpunkt kaob – näiteks ärijuht pöördumatult haigestub –, siis ei juhtu võrgustikule sellest suuremat.

Pole asjata, et mitmesuguste ettevõtete, pankade, konsortsiumide nõukogudes istuvad inimesed, kes istuvad veel mitmes nõukogus. Majandussuhete võrgustik hoolitseb selle eest, et luua üha uusi võimalusi nõrkade sidemete tekkeks. See põhineb loodusseadusel. Seadusel, mida hakatakse alles nüüd nii täpselt mõistma, et seda ka matemaatika keeles väljendada.

Matemaatika aga teeb või-malikuks läbi mängida eri ülesehitusega ühiskondade sees kujunevad majandusliku kihistuse piirid.

Kui loodus on inimeste suurim turvarisk, aitab inimest vaid loodusega enama kooskõla saavutamine. Nii tuleb välja, et teadusel, see tähendab tõeliselt innovatiivsel tegevusel, on julge-oleku tagamisel suurem roll kui arvame. Teadus nimelt aitab meil toimida loodusega koos-kõlas, seega aitab vähendada riske, mis on tavaterrorismist sadu ja sadu kordi suuremad.

Inimesi lahutab kuus käepigistust

1960. aastatel üritas USA psühholoog Stanley Milgram kirjeldada isikutevaheliste suhete võrgustikku, mis seob inimesed ühiskonnaks.

Ta saatis Nebraskas ja Kansases elavatele juhuslikult valitud inimestele laiali kirjad, milles palus kirja edasi saata oma börsimaaklerist sõbrale Bostonisse. Sõbra aadressi ta ei andnud. Ta palus kirja edasi saata mõnele inimesele, keda adressaadid arvavad olevat sõbrale lähedasem.

Enamik kirju jõudiski sõbrani. Hämmastas, kui kiiresti see toimus – mitte sadade vahendajate kaudu, vaid keskeltläbi kuue sammuga. USA keskosast idarannikuni on ometi palju maad ja riigis elab sadu miljoneid inimesi.

Milgrami avastus sai nimeks “kuus eraldatuse astet”. Inimesed elavad üksteisest kuue käepigistuse kaugusel.

Peatamatu internet

Küllap on paljud arvutikasutajad imestanud, kuidas on võimalik, et iseeneslikult organiseerunud internet (world wide web) võimaldab mis tahes arvutikasutajal niivõrd kiiresti saada ühendust kus tahes maailma nurgas asuva serveriga.

Siingi teevad töö ära nõrgad sidemed, mis on kujunenud maailma kaugete serverite vahel mõnikord juhuslikult, teinekord tahtlikult.

Juhuslike sidemete olemasolu tugevate kõrval tagab üldise võrgustiku stabiilsuse ka sel korral, kui rivist langeb välja mõni suur suhtleja – olgu see server, ärimees, närvirakk ajus, lihaserakk südames või terroriorganisatsiooni rakuke.

Toimib väikese maailma seadus.