Teadusloomaaed on lai ja andmerikas
Šimpansi genoom on inimese omast siiski erinevam kui üks protsent, mida siiani arvati. Suurem erinevus tuleb meessugu määrava Y-kromosoomi üllatavast muutlikkusest. See on kõige kiiremini muutuv osa inimese genoomis ja uuendab end pidevalt.
13. jaanuaril avaldas ajakirja Nature võrguväljaanne artikli, milles Massachusettsi Cambridge’i Whiteheadi instituudi teadlased Jennifer Hughes ja David Page teatasid šimpansi Y-kromosoomi järjestuse määramisest. 2003. aastal dekodeerisid Page ja tema kolleegid inimese Y-kromosoomi järjestuse. Nõnda on esimest korda võimalik jälgida Y-kromosoomi evolutsioonilist ajalugu.
Sugukromosoomid arenesid välja 200–300 miljoni aasta eest, šimpansi ja inimese ühine eellane elas umbes kuue miljoni aasta eest. Siis läksid teed lahku. Selle aja jooksul toimunud evolutsioon on kahe liigi DNA-sse tekitanud vaid üheprotsendilise erinevuse, ent Y-kromosoomid erinevad DNA poolest 30 protsendi võrra. See tähendab, et need kromosoomid muutuvad kiiremini kui ülejäänud genoom. Šimpansi Y-kromosoom on geene kaotanud, inimese oma aga juurde saanud.
Y-kromosoomi kiire evolutsiooniline muutus ei tähenda seda, et mehed arenevad naistest kiiremini. Selle kromosoomi innovatsioon tundub kajastuvat mujal inimese genoomis.
Šimpansist arvatakse, et tema Y-kromosoom on kiiremini muutunud, kuna emane paaritub innaajal rühma kõigi isastega, nii et eri isaste seemnerakud võistlevad üksteisega. Paljud seemnerakkude tootmist suunavad geenid asuvad Y-kromosoomis. Nende mutatsioonid võivad paljunemist soodustada. Teadlased spekuleerivad, et samalaadne olukord oli ka varajase inimese puhul ja võib-olla kestab seniajani.
Võib olla ka nii, et looduslik valik näeb nii inimese kui ka šimpansi Y-kromosoomi ühtse üksusena, nõnda et selle ühe geeni muutus mõjutab kõigi geenide ellujäämist. Teistel kromosoomidel on valik fookusta-tud individuaalsetele geenidele, kuna enne munaraku ja seemneraku tekkimist tehakse isalt ja emalt pärit kromosoomitükikeste vahel vahetuskaupa. See kaup on X-ja Y-kromosoomide vahel keelatud.
Algul oli Y-kromosoomil sama geenide hulk nagu X-kromosoomil, kuid enamik X-ga seonduvaid geene kadus viimase 200 miljoni aasta jooksul. Y-kromosoomi dekodeerimine oli eriti raske, kuna ta on täis palindroome – DNA lõike, mille järjestus on nii ettepoole kui ka tahapoole lugedes sama – ja korduvaid järjestusi, mis ajavad dekodeerivad seadmed segadusse. Inimese Y-kromosoomi tulemuse saamiseks läks 13 aastat, šimpansi puhul kaheksa aastat.
Samalaadne Y-kromosoomi kiire evolutsioneerumine avastati äsja ka äädikakärbsel.
Kägu peab edukat infosõda
Infosõjast on saanud vaata et nüüdisaja kaubamärk. Kuid infovoogude sassiajamisega tegeldakse loomariigis aegade algusest alates. Üks edukamaid infosõdalasi on kägu. Paljud käoliigid ajavad teiste linnuliikide esindajate pead sassi ja varastavad nõnda vanemliku hoole, munedes nende pessa. Sel ajal on peremeeslinnul võimalik end kaitsta ja võõras muna pesast välja kukutada. Kui ta seda mingil põhjusel ei tee, siis pärast käopoja koorumist on ta võimetu suurt käopoega oma poegadest eristama ja kasvatab ta suureks. Miks lind kägu ära ei tunne?
Oletame, et linnuema muneb elus esimest korda. Kuna käopoeg kukutab pärast koorumist perepojad pesast välja, võtab linnuema sissetungija enda poja pähe ja söödab teda. Kui ta seda ei teeks, siis järgmise kurna puhul ei kujuneks tal välja vajadust oma poegi sööta. Nõnda kinnitavad California ülikooli ökoloogid Daizaburo Shizuka ja Bruce E. Lyon, kes demonstreerisid oma teooriat ameerika laugu Fulica americana näitel.
See lind petab oma liigikaaslasi, munedes nende pessa. Laugupojad kooruvad tavaliselt hiljem, kuid peremeeslinnud toidavad neid.
Teadlased oletavad, et nood tunnevad sissetungija siiski ära. Et välja selgitada, kas võõraid võidaks ära tunda hilise koorumise järgi, trikitasid teadlased võõraste ja omade tibudega ja said teada, et võõraid ei eristata nende vähemuse põhjal, vaid omasid eelistatakse varemkoorumise põhjal. Käopojad kooruvadki varem kui perepojad.
Avastati taimetoitlasest ämblik
Küllap poleks Edgar Allan Poe ega Franz Kafka, ammugi siis Alfred Hitchcock selle uudisega rahul olnud, et kõik ämblikud ei ime ahnelt ohvri verd. On vähemalt üks, kes saab hakkama ka taimetoidurestoranis.
Kuni 50 ämblikuliigi puhul on teada, et nad joovad nektarit, kuid jahivad ka putukaid. Nüüd on ühe ämbliku puhul avastatud, et tema jääb ellu taimetoitlasena. See on teada juba aastast 1896, mil see hüppav ämblik Kesk-Ameerikas avastati. Ta sai nimeks Bagheera kiplingi – Rudyard Kiplingu „Džungliraamatu” musta pantri ja kirjaniku enda auks.
See ämblik elab akaatsiapuudel, millel on sümbiootiline suhe kindlate sipelgatega, kes toodavad lehetippudel valgu- ja rasvarikkaid mügaraid. Ämblikud toituvad neist mügaraist.
Möödunud oktoobris avaldas ajakiri Current Biology Arizona ülikooli teadlase Christopher Meenahi ja tema kolleegide töö, milles nad olid keemiliselt analüüsinud ämbliku kehakude. Nad leidsid koes sisalduvate keemiliste elementide isotoopide suhtarvu. Näiteks on loomtoiduliste kudedes suhteliselt suur lämmastiku raske isotoobi N-15 suhe kergemasse isotoopi N-14. Taimtoidulisusele osundab aga suhteliselt suur C-13 suhe isotoopi C-12.
Kuid siiski ei või sipelgad Kiplingu ämblike peale liigselt uskuma jääda. Mügarad moodustavad ämblike söögist küll 90 protsenti, ja ellu jäädakse ka vaid neist toitudes, ent ometi röövivad ämblikud mõnikord ka sipelgavastseid ning pistavad nahka mõne liigikaaslase.
Ajaloost toituvad karbilised armastavad vrakke
•• Merearheoloogid kiirustagu ja tõstku üles viimane kui puidust laevavraki tükike, muidu pistab laevaoherd kõik nahka. Göteborgi ülikooli teadlased kinnitavad, et ta levib Läänemeres üha edukamalt, ning kahtlustavad selles kliimamuutuste mõju. See selgrootu võib 14. sajandist pärit laevavraki nahka pista kümmekonna aastaga.
•• Laevaoherd teeb vee all puidusse kuni 30 cm pikkuse tunneli ning toitub puidupurust, suutes lagundada tselluloosi. Tema elu-iga on kolm-neli aastat ja teda on vrakist raske üles leida.
•• Göteborgi ülikooli pressiteates on väidetud, et laevaoherd on minevikus Läänemerest eemale hoidnud ja end nüüd sisse seadnud Taani ja Saksamaa randades. Läänemere edelaosas on kuni 25 cm pikkune harilik laevaoherd siiski elanud pikka aega. Temast kirjutas 40 aasta eest ilmunud venekeelne koguteos „Loomade elu”, mis 20 aasta eest ilmus ka eesti keeles.
•• Laevaoherd ähvardas muiste Hollandi puidust meretamme, kuni need kividega kaitsti.
•• 19. sajandi alul sai inglise insener laevaoherdilt idee, kuidas turvata Thamesi tunnelit kaevavaid töölisi kaitsešahtiga.
