Tegelikult häiris mind hoopis lehetegijate ülepingutatud püüd rabada, šokeerida, proovida piire. Noh, minu puhul nad seda eesmärki ei saavutanud. Aga kurb hakkas küll kangelaslike katsete pärast võltsmaailma luua. Paljud valitud teemad on nimelt just võltsmaailmast, peeglitagusest elust pärit. On kaks võimalust Versuse teemavaliku kujunemise seletamiseks. Kas tegijad ise usuvadki, et just need teemad on tähtsad tänapäeva teismeliste elus, või et just äärealade elu kirjeldamine tagab müügiedu.

Oletagem, et mul praegu ei ole erilisi isiklikke kontakte teismelistega. Aga ometi on huvi teada saada, mis toimub, mida nad mõtlevad. Versusest saadav pilt on umbes sama palju tõele vastav nagu Kroonikast või Õhtulehest vastu vaatav Eesti elu. Niisiis, ma ei saagi midagi teada. Peale selle, et on olemas kümmet sorti koolinoori: skeiter t‰ikid ja kutid, barbid ja kenid, punkarid ja indie’d, kameeleonid, rullnokad, aktivistid ja moosipoisid. Oma seniste vaatluste põhjal julgen oletada, et neisse kümnesse liiki kokku kuulub ehk veerand kõigist noortest. Kus on ülejäänud 75%? Mida need teevad?

Teiseks sain teada, et selles võltsmaailmas on suurimad mured eneselõikumine, biseksuaalsus, enneaegne rasedus. Statistika osutab, et 13- kuni 18-aastastel sünnib aastas stabiilselt umbes 300 last aastas. Aga kokku on selles vanuses tüdrukuid üle 50 000. Lõikujaid ja biseksuaale on ilmselt veelgi väiksem protsent kogu vanuserühmast.

Halb on see, et marginaalse teema võimendamisel pole muud tagajärge kui see, et mõni võtab meedias pakutud eeskuju liiga tõsiselt järgida. Veel halvem on, et täiskasvanutegi seas võib leiduda uskujaid, et Versuse pakutud pilt noorte maailmast ongi see õige. Ja mõni neist võib oma väärettekujutuse põhjal ka väärotsuseid langetada – seda nii oma järeltulijate kasvatamisel kui ka avaliku võimu teenrina raha jagades projektidele võitluseks olematute pahedega. Vabas ühiskonnas pole pakutava müra tõrjeks muidugi suurt midagi ära teha. Nii et las ta levib, ega ju lugemissundust pole.