Teatridirektor Indrek Saar ei viitsi enam maksimalist olla
Kakluses kõva tegija
Rein Oja ja Indrek Sammuli kõrval on Indrek Saar kibe käsi lavavõitluses. Mitmendat suve Pärnus rahvusvaheliste spetside käe all mõõga-, noa-, kaika- ja rusikavõitlust treeninud mehed sooritasid äsja kõrgema astme eksami.
Indrek loodab sellest endale kui näitlejale tulu tõusvat. Direktorina peab ta rusikate käiku laskmist inimese nõrkuseavalduseks. «Ei kujuta ette, kuidas ma kolleegile pasunasse annaksin kui tegu pole just purjus juhmiga, kes ise rusikatega vehib.» Oma kabineti seinale on ta turundusalase väljaõppe tunnistuse kõrvale riputanud ka lavavõitluse diplomi. «Igaks juhuks,» muheleb ta.
Huligaanist liidriks
Koolis õpilasomavalitsuse juht, lavakas kursusevanem Kas Saaremaa maavanema Jüri Saare poeg on juhisärgis sündinud? «Ka ema oli mul kümme aastat külanõukogu esimees, mõlemal vanemal on juuraharidus,» ütleb Indrek. Ja ta isa tõusis pärast sõjaväge kiiresti sovhoosi direktoriks.
Mingit klassivahet Indrek direktori pojana ei mäleta. «Olen kadestanud neid, kel oli rohkem taskuraha. Vene ajal said juhid tihti vähem palka kui töölised.» Marru ajas see, kui pedagoogid parastasid: «Ja endal töötab isa sellise koha peal!» Indrek polnud musterpoiss, viiendas klassis jooksid vanemad kooli vahet ja teda ähvardati miilitsa lastetoas arvele võtta. «Eks teistega koos sai pätti tehtud, et kamba võrdväärne liige olla.»
Pätiperiood lõppes, kui Indrek kolis Kuressaare esimesest keskkoolist teise. Seal olid nooremad õpetajad ja Indrek läbis «täieliku imagovahetuse». Huligaanist sai õpilasomavalitsuse liider. «See vend, kes pedagoogidega asju klaaris.»
Kursuse autoriteet
Pärast keskkooli põrutas Indrek aastaks Taanimaale gümnaasiumisse. Aastal 1991 oli see veel üsna tavatu tegu. «Peres, kus elasin, poega polnud, nii sai pereisaga meestejuttu räägitud. Taani pere oli mulle tõeliste vanemate eest.» Lõpuks seisis Indrek valiku ees, kas tulla Eestisse tagasi või jääda sinna. «Taani keelt oskavaid eestlasi oli siis vähe, turismialased tööpakkumised olid õhus »
Indrek tuli tagasi. Astus teatrikooli ja pani end maksma kursusevanemana. Ta teadis, et respekti saavutamiseks peab endale seadma kaks korda kõvemad nõudmised kui teistele. «Vahel läksin juba kella seitsmeks kooli, et hääleharjutusi teha, elasin askeetlikku elu.» Juhi üks põhioskusi on end karjale vajalikuks teha.
Kursusekaaslased (Taavi Eelmaa, Marika Barabanðtðikova, Ain Prosa, Ardo Ran Varres jt) harjusid, et kõik, mis Saar ette võttis, ka toimis.
«Lavakas sain selgeks õhumüümise kunsti,» naerab Indrek. Ta lasi trükkida kursuse broðüüri, teha reklaamsärgid. «Logode trükkimise eest sai firmadelt kaupa välja kaubeldud.» Kursuse kassa kasvas ennenägematult. «Andsime etendusi, pidasime ise puhvetit meil oli suurtes kogustes viina, brändit.
Moskvasse ja Toruni sõites oli meil kassast kaasa võtta korralik päevaraha.» Rahakoti võimuga sai Indrek ka korra majja.» Kassast hoidsime eemal need vennad, kes teistele võlgu olid. Ja ka need, kes üha hilinedes teisi ootama panid.»
Igas pulmas pruut
Indrek tunnistab, et talle oli pikka aega tähtis igas seltskonnas ohjad enda kätte võtta. Teatrisse tuli ta kõva maksimalistina. Ükski tulemus ei tohtinud direktori algsest visioonist karvavõrdki erineda. «Mulle tegi näiteks tõsist meelehärmi, kui sai piknikule sõidetud, aga keegi ostis kaasa vale juustusordi.» Elu on Indrekut käega lööma õpetanud. «Kui annad endast tööl maksimumi, ega siis mingit öist õllejoomist sama aktiivselt orgunnida ei viitsi.»
Igal suvelõpul käib Indrek kooliaegse sõpruskonnaga Saaremaal vähki püüdmas. «Vanasti jooksin ja hüppasin mina kogu aeg nattadega. Selleks ajaks, kui lõkke äärde istusin, oli seltskond juba teises dimensioonis.» Siis mõtles Indrek: «Kurat, enam ei viitsi!» Viimati nautis ta juba koos teistega lõkke ääres lebasklemist ning seltskonda juurde tulnud Allan Noormetsa ja tema naise «rebase»-staatust.
Sõprade hinnaga
Direktoriamet kehtestas alguses ranged enesepiirangud. Kuus kursusekaaslast, kes koos Indrekuga Rakverre tulid, ei tahtnud kuidagi mõista, miks Indrek enam nendega koos viina ei võta. «Hakkas direktoriks,» kiruti.
Noordirektor aga langetas üha karmimaid otsuseid. Näiteks arvas palgalehelt maha mõne alkohooliku. Nagu Mooses jutlustas ta: «Pole lõputut riigi rahakotti, on meie teatri rahakott, ja kui keegi endale järeleandmisi lubab, annab see kõigi tasku peal tunda.»
Siiski, kõik ei läinud nii valutult. «See oli raske, et sõpru ei jäänud,» tunnistab Indrek tagantjärele. «Aega jäi väheks, et sõita Tallinna või Saaremaale vanade sõprade juurde. Rakveres olin ma teatrijuht, end lõdvaks lasta ei tohtinud. Sõpru ei olnud, olid kolleegid.» Nii polnudki muud teha kui tööd. «Nüüd, kus võimupiirid on märgistatud, saan oma kolleegidega juba vabamalt olla.» Suuremad sõbrad jäid Indreku sõnul siiski keskkooli ja malevaaega.
Üllega läks nii
Muljet Indrekust kui eksimatust mõistuseinimesest kinnitab üks erand. See, et noor teatridirektor kohe kohaliku primadonnaga kokku kolis. Direktorimainele see kasuks ei tulnud. «Jama küll, kui oleks ka siis hakanud kõhklema printsiibil: kasulik mitte kasulik,» on Indrek viis aastat hiljem õnnelik.
Tollal käis kõik kähku. «Kui sügisel hooaeg algas, ei läinud palju aega, kui Üllega kokku jooksime. Oli täiesti tavaline reede, noored inimesed õhtul väljas. Tulime kumbki ise suunast, meid ümbritses veel mitu kolleegi.
Lihtsalt läks nii.» Edasi mindi juba ühes suunas.
Indrek ütleb, et Ülle oli ja on talle sõbra eest. «Ideaalis vist naine ongi ka sõber.» Neil on Üllega sarnane
huumorimeel ning arusaamine elust. «Mingid asjad peavad maailmanägemises kokku jooksma, et ühele lainele jõuda. Kooselu on keerulisem rollijaotus kui see, et üks on ema ja pesumasin ning teine jahil käiv perepea.»
Söögitegemist pidas Indrek kunagi oma hobiks. «Enam ei viitsi. Ja see, et igal õhtul rasvane praad kodus ootaks, pole küll asi, mis mind ära võluks.» Indrek leiab, et temal ja Üllel on otsekohene ning võrdne ego. Mõlemad on truud oma sõpradele ning kumbki ei salli lipitsemist.
Kaanetüdruku kaasa roll Indrekut ei sega. «Ma oleks hea meelega ka presidendi abikaasa,» naerab ta. «Kuni see ei takista mul tegelemast oma asjadega.»
Armastus tööpostil
Indrekus ei tekita paanikat, et Ülle Mait Malmsteniga «Kõrboja peremeest» mängides «sädet» tundis. «Olen ju ka ise näitleja. Või mis see paanika üldse aitab? Kes sellest õnnelikumaks saab? Äärmuslik armukadedus on põrgulikumaid asju: lõpuks istud iga oma vastassugupoolest sõbraga hirmus, et äkki teeb su partner sellest oma järeldusi.»
Näitlejana on Indrekul tulnud mängida suurt armastust kord Ülle Kaljuste, kord Kärt Tomingaga. Kas ka siis oli õhus sädet? Indrek kaalub pikalt. «Ülle Kaljuste on nii kihvt inimene, temaga suheldes on alati sädet. Kärt on mulle natuke võõram tüüp.»
Paraku jäi tal Kaljustega kahekesi olemiseks vähe aega. «Pidin ühtaegu olema ka teatridirektor kuulus vene külalislavastaja Gvozdkov nõudis, et teda viidaks puhkehetkel küll metsa seenele, küll kalale. Eks vahel oli ka Ülle Kaljuste kaasas.»
Hea meelega dändi
Kui Indrek mängis palgamõrtsukat, kiitsid kriitikud tema lahmivat hasarti, mis nakatab. «Hea, kui jääb vahel selline tunne, et ma lahmin,» arvab Indrek. Elus olevat pigem vastupidi. «Paljud mu otsused sünnivad liiga vaevaliselt, kaua kaalutledes.»
Ühe teise rolli puhul kirjutati, et Indrek Saare väärika elegantsi tagant paistab dändi. «Kes meist ei tahaks natuke dändi olla,» naerab Indrek. Kolleegi ja konkurenti, peanäitejuht Üllar Saaremäed peab ta palju lobedamaks suhtlejaks. «Minul võtab kaua aega, et õieti jutule saada. Ju see on mingi kaitsereaktsioon. Kui tunnen, et jutt õõnsaks kisub, ei viitsi edasi lobiseda.»
Direktoriametis oma esimesi kõnesid pidades tundis Indrek, kuidas ta pulss lakke tõusis. «Ise ka imestasin. Ma olen ju näitleja, mis see üks kõne siis ära pidada pole.» Aga rääkida ühtäkki enda mõtteid ja sõnu oli uus läbiproovimata olukord. «Tunduvalt meeldivam on olla esietendusel laval.
Alles nüüd tunnen, et mul hakkab sarvnahk peale kasvama.»
Indrek ei kahetse, et ta pole oma näitlejavõimeid ärialal teenima pannud. «Erasektorisse jõuab alati kalpsata. Hea on alustada riigi riisikol ja minna siis saadud kogemuste ja sidemete võrguga eraärisse.»
Ka vaprad nutavad
«Pisarad on kurgus olnud siis, kui mul on hea meel Ülle või Barbara (Ülle tütar toim) üle.» Viimati «Kõrboja peremehe» etendustel Vargamäel. «Rõõmustasin, kuidas Ülle on Anna rollis arenenud.» Direktorina tahtis ta ringi vaadata, kas kellelgi veel klomp kurgus on. «Aga ei julgenud, sest mul endal olid silmad vesised. Samuti on hea meel, kui näen, et tütar on millegagi hakkama saanud ja on ise ka natuke uhke selle üle, et isa tunneb tema üle uhkust,» lisab Indrek. «Neid hetki, mis kiiresti käest kaovad, võiks rohkem olla.» Et väga valus oleks olnud, seda Indrek ei mäletagi.» Siis tuleb vastik jõuetus peale, kui näen, et mulle kallid inimesed on käitunud minu põhimõtete järgi, aga saavad ikkagi elult vastu näppe.»
Meelis Kapstas
