Tere tulemast, uusmudil!

Ainus uudne kalaliik, mis Läänemeres parasjagu kanda kinnitab, on uusmudil ehk ümarmudil. 1990. aasta juunis jäi selle sissetungija eelsalga esimene esindaja Gdanski lahes võrku poola kalmehele. Kaspia mere kaluritele on uusmudil tuntud, seda püütakse igal aastal tonnide kaupa.

Mudillased on paikne seltskond Vahemeres, Kirde-Atlandil ning ka Läänemeres. Meie rannikuvetes elab must mudil, kirjumudil, väike mudilake ja Eesti väikseim kala pisimudilake, mille pikkus ei küüni üle 6 sentimeetri. Kalateadlased oletavad, et ümarmudil sattus Läänemerre Mustast merest saabunud laevade ballastvetega. Teine, ent vähemtõenäoline oletus on, et see kala tuli siia, reisides läbi jõgede Dneprist Vislani. Või siis pikemat teed mööda Aasovi merest Moskva jõe ja Oneega järve kaudu. Viimast oletust kinnitab tõsiasi, et ümarmudila asurkonda on leitud ka Moskva jõest.

Ümarmudil pole aga eriti hea ujuja ning raske on ette kujutada, et ta suudaks nii pikka maad läbida. Kõige tõenäolisem on, et tema mari või vastsed reisisid laevade ballastvetes ning sattusid nõnda Läänemerre.

Ümarmudil on kaldaäärne liik, mille isendid kasvavad kuni 25 sentimeetri pikkuseks. Kudemisel muudab isane uusmudil oma värvi – kollakaspruun kala muutub tumepruuniks, peaaegu mustaks. Pärast kudemist isakala tavaliselt sureb. Uusmudil pole siiski konkurentsitult ainus võõrkalaliik. Tegelikult on ka forell ja kalakasvatustest pärinev lõhe Läänemere jaoks võõrliigid. Kuid need on inimese arvates vähem võõrad, kuna ta ise on kalamaimud oma huvides merre lasknud. Päris lõhe, see looduslik, ja jõeforell on samal ajal pidevas väljasuremise ohus.