Terje Terasmaa: kiire mäng on üks vibrafonimängu võlusid
Vibrafon on üks esimesi muusikainstrumente, mida Terje Terasmaa mäletab. Löökpillimängija ning laulja Kalju Terasmaa tütar oli aastaid Eesti ainuke naisvibrafonist. Tema põhitöökohaks on Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, vahelduseks aga musitseerib sageli ka väiksemate koosseisudega. Tänavu valis ta oma läbimängitud repertuaarist välja paarkümmend pala, mis vibrafoni võimaluste eri tahke tutvustavad ning vormistas need koos nimekate kaasmuusikutega oma esimeseks sooloplaadiks „Hõbehelid / Silvery Sounds“.
Esimene?
Esimene sooloplaat. Ma olen mänginud kolmel plaadil koosseisus vibrafon- viiul – kitarr, In Spe plaadistustel ja loomulikult ka paljude orkestriplaatide salvestustel. Aga sellel plaadil on vibrafon läbivalt põhiinstrument. Tegelikult on see ka Eestis esimene CD, kus see pill on otsast lõpuni peaosaline.
Plaadimaterjal ulatub Gershwinist Valgreni. Millest lähtusite valiku tegemisel?
Valiku põhimõte oli see, et kogu plaat oleks kergelt kuulatav. Ja esindatud nii tuntud heliloojate tuntud palu, aga vahelduseks ka tuntud heliloojate suhteliselt tundmatut loomingut. Nendest võiks nimetada Urmas Lattikase kaunist ja huvitava harmooniaga „Ana laulu“, samuti Uno Naissoo „Kastepiiskade“ lugu. See on originaalnoot, mille leidsin Kalju Terasmaa sahtlite sügavusest ja mida oli viimati mängitud 60ndatel. Kirjutatud oli ta vibrafonile ja klaverile, aga mina valisin sinna süntesaatorisaate. Klaverisaundiga ja väikeste lisatämbritega. Tundus, et praegu võiks ta niimoodi kõlada.
Ka teistel nootidel on selles mõttes oma lugu, et millal ja kust on nad üldse leitud või avastatud. Näiteks plaadi esimene pala „Chanson pour Beatrice“- selle leidsin Amsterdami noodipoe kõige tagumise toa viimasest pappkastist, kus ta oli põhimõtteliselt määratud surmale ehk äraviskamisele. Aga seal seda noodipilti silmitsedes tuli välja väga armas prantsuse stiilis lugu.
Plaat ilmus enne jõule. Oli see teadlikult rihitud?
Pisut teadlikult ka. Aga ma ei teinud seda plaati paari kuuga, siin on ikka aastapäevad vaeva nähtud. Nii et mõtlesin, las ta siis jääb aasta lõpuks, kingituseks mitte ainult minule.
Kaheksateist lugu on mahukas plaat. Kui palju oli algul materjali millest valida?
Materjali oli palju rohkem. Aga see, et on kaheksateist lugu… Samas kõige pikem lugu on veidi üle kuue minuti. Tegemist on oma vormilt suhteliselt lihtsate lugudega.
Kui palju plaadi lõplikust kõlast on teie nägemus, kui palju on kaasmuusikute panust?
Väga palju on musitseerimise käigus välja kujunenud. Sel samal põhjusel, et seda, kuidas midagi mingil pillil oleks kõige parem mängida, teab ikkagi pillimängija. Inimene, kes teeb seaded, tema poolt on oma nägemus, aga tihtipeale vajab see kohendamist, pisikest ümbermängimist. Jah, seal on ikka päris palju kaasa aitamist, et lugu saaks kõige pillipärasemaks.
Millised on siis vibrafoni erinevad kasutusvõimalused?
Üks mõte oli tõesti näidata vibrafoni erinevates ülesannetes. Enamikes lugudes on ta soolopillina meloodiat mängimas, aga mõnedes ka saatepilli rollis. Samamoodi oli soov näidata vibrafoni tämbrite võimalusi, mis on saavutatav erinevate pulkade valikuga.
See, et vibrafonimängijal on laval kaasas palju eri värvi pulki, pole sellepärast, et sobitada neid paremini kleidivärviga, vaid ikka muusika värviga. Selles mõttes on vibrafon tore pill, et ühelt poolt saab mängida väga taevaliku kõlaga. Selleks tuleb valida pehmed pulgad, kasutada palju pedaali ja sisse lülitada väike mootor, et resonaatorid saaks heli kõlama lüüa. Samas kui pedaal kasutamata jätta ja võtta kõvad pulgad, saame üsna ksülofoniliku kõla. Näiteks "Ragtime Triplets" on meelega ksülofonilaadse tämbriga esitatud. Hoopis teistsugust kõla kuuleme Iiri viisis "Danny-boy" ,kus vibrafon harmooniat mängides imiteerib iiri harfi värve ja saatefaktuuri. Vibrafoniga saab ksülofoni mingil määral järgi aimata, vastupidi üldse mitte.
Sageli küsitakse pärast esinemisi, et kuidas on üleüldse võimalik nii kiirelt pilliplaate tabada ja mängida nelja pulgaga?
Koordinatsiooni küsimus?
Muidugi. Aga koordinatsioon on vajalik ju iga pilli mängimise juures ning see on suuresti harjutamise ja harjumise küsimus. Kiire mäng on üks selle pilli suur võlu. See paistab ehk ka efektsem välja kui mõnel muul pillil - pulgad löövad silme ees virvendama. Klaveril seda efekti pole.
Plaadi võtsite üles koos mängides?
Vastav koosseis, mis mingil lool on, on ka koos salvestanud.
Rokkmuusikud mängivad stuudios reeglina ükshaaval partiide kaupa. Džässmuusikud korraga. Kaks eri paradigmat. Kust see võib tulla?
Võib-olla on üks põhjus, et lööd rokkloo lahti ja selles tempos ta suhteliselt otsast lõpuni läheb. Džässis või kammerkoosseisus üldiselt nii ei mängita, sest siis kipub esitus tuimaks jääma. Kindlasti tuleb sisse kiirendusi-aeglustusi. Ja seda salvestusel ükshaaval teineteisele järele aimata on keeruline.
Esimene vibrafoni-mälestus?
Üks toredamaid vibrafoni-mälestusi on seotud sellega, kui ERSO sai uued löökpillid Ameerikast. See oli tookord tohutu sündmus. Kõik käis ju läbi Moskva ja ime, et see üldse niimoodi õnnestus. Sättisin ennast juurde, kui uus vibrafon võeti kastidest välja ja pandi üles. Raam, resonaatorid ja plaadid peale. Ja ma mäletan seda lõhna! Paljud mäletavad lapsepõlvest lõhnu ja mina mäletan selle uue Ameerika vibrafoni lõhna!
Nüüd on mul ammu oma instrument, mille ostsin Hollandist kui seal pikemat aega elasin. See on heliulatuselt sama suur nagu orkestripillid. Aga mõõtmetelt pisut väiksem, nii et mahub ilusti oma autosse. Ja sellega saab siis kuhu iganes esinemistele sõidetud.
Vibrafoni mängimise propageerimine, on see missioon?
Ei ole. Selleks olen ma liiga… Ma pole nii pretensioonikas, et seda missiooniks nimetada. See on mu lõbu ja kui see kellelegi meeldib, siis on mul hea meel. Aga ma tean, et nii mõnedki, sealhulgas tüdrukud, on minu järgi nii selle pilli kui löökpillide eriala vastu huvi tundma hakanud.
Kas midagi head jäi välja, sest see ei haakunud laiemale publikule suunatud plaadi ideega?
Kindlasti. Välja jäi ka osa lugusid, mis oleks küll haakunud, aga plaadile ei mahtunud.
Teise plaadi materjal on niisiis olemas?
Põhimõtteliselt ju oleks, aga ma ei tunne praegu selle järgi vajadust. Plaaditegemine polegi ju eraldi eesmärk. Eks elu näitab.
Millised need näitajad oleks?
Mingi värske emotsionaalne tõuge või väline asjaolu, mis paneks mõtted jälle mingis suunas liikuma. Kindlasti mitte see, et üks plaat on valmis ja asun hooga järgmise kallale. See poleks minu moodi.
Terje Terasmaa,vibrafon
„Hõbehelid / Silvery Sounds“
18 instrumentaalset meeleolukat muusikapala
Kaasa teevad Jorma Puusaag, Heiki Mätlik, Siim Poll, Urmas Lattikas, Toomas Rull, Raul Vaigla, Arvo Leibur, Taavo Remmel, Margus Kappel.
