Kahe Norra kurilooma seitsmes plaat võlub oma hüpnootilise mõjuga. Hakkab kohe alguses peas tammuma ja lööb üsna ühesuguse nätakaga meele mõnusalt vabaks. Kui pingutada ja kuulata lisaks sõnadele ka palade ülesehitust, siis üllatab muusika lihtsakoelisus. Kuigi black metal eeldab vilunud pillmängu, näitab Satyricon (nagu ka näiteks Obituary), et hea muusik ei häbene mängida ka lihtsana kõlavat viisijuppi. Lihtne ja pingevaba, ent nõutud ja armastatud.
