The Corrs: ilmutus Viinis
Hiljutise Euroopa kontsertturnee käigus andis kena perekond ka ühe pressikonverentsi Viinis, udupeenes Bristoli hotellis. Iiri laulikute tähelepanu pärast võistlesid ajakirjanikud-fotograafid Austriast, Ungarist, Slovakkiast ning Eestist.
Bristoli konverentsisaali uksel võttis kõiki vastu energiline hambaklambritega austerlanna Warneri plaadifirma esindaja, kes ütles kohe, et eraintervjuusid bänd ei anna, pidu (kus Corrid lubasid osaleda) jääb ära ja hilinejaid pressikonverentsile sisse ei lasta.
Portselannukud Iirimaalt
Pressikonverentsini on aega veel kaks tundi. Leheneegreid kimuvad närviliselt suitsu, joovad liitrite kaupa kohvi ja mahla ning piidlevad üksteist. Paar smokingites kelnerit on isegi oma lapsed kaasa võtnud, et needki iirlased oma silmaga ära näeksid.
Pool tundi enne pressikonverentsi algab fotosessioon, mis kirjade järgi vältab kümme minutit. Ajakirjade Stiina ja Stiili fotograaf Hele-Mai vantsib koos turskete vuntsiliste austria piltnikega trepist üles ning arvestades, et ta on enamikust neist jupp maad lühem ja umbes poole «õhem», on ülimalt kahtlane, kas ta sealt mingit õiget pilti saabki. Kaks minutit hiljem tuleb ta näost lapilisena tagasi, tige nagu herilane, ja teatab, et plaadifirma esindajad olid lubatud kümme minutit kahele kärpinud ning et «tema küll ei tea, mis sest kõigest nüüd üldse saab».
Veerand tundi enne palutakse kõiki saali. Istume kõige Corrsi-poolsemasse lauda ja jääme ootama. Kui alguseni on jäänud kaks minutit, ronib lavale prillidega noormees, kes peab saksa keeles maha sütitava kõne Corrsi edust, ilust ja võlust. Ja siis tulevad aplausi saatel Corrid ise
Väidetavalt maailma kauneim naine Andrea Corr (24) on tõesti ilus ja meenutab mõneti portselannukku. Kõige vanem õde Sharon (28) (see, kes bändis viiulit mängib) on neist kõige elunäinuma ilmega. Trummar Caroline (25) näeb aga päris elus TUNDUVALT kenam välja kui laval ja The Corrsist tehtud fotodel. Kui õeksed on reipad ja rõõmsad, siis vanem vend Jim (35) on pisut tülpinum. Eks ta aimab, et ega naised TEMAL suud eriti lahti teha lase. Nii lähebki.
Kas tulevased kingamodellid?
Corride «firmamärk» tugevalt ja tumedates toonides meigitud silmad ning õlgu paljastavad topid on neil olemas ka täna. Ja tõepoolest, nad näevad välja nii laitmatult maitsekad ja täiuslikult kenad. Pole mingi ime, et isegi maailma moeajakirjade kõige kriitilisemad «stiilipolitseinikud» pole nende kohta eales ühtegi halba sõna lausunud. Corrid ise üritavad siiski väita, et kogu see jutt stiilist-meigist-moest on teisejärguline. «Kõige tähtsam on ikka muusika,» kinnitab Andrea suud prunditades. «Meile muidugi meeldib mood ja isegi ?oppamine, aga seda sellepärast, et vajame ju ometi esinemisriideid!» Tema vanemad õeksed on pisut teist meelt ja ütlevad, et nemad jumaldavad kõrge kontsaga kingi. Ja kui vaja ning keegi kutsuks, oleksid nad nõus neid isegi püüne peal moeshowl demonstreerima.
Mis seal salata, suur osa küsimustest oli suunatud ikka iludus Andreale. Küsimusele, mis tunne on olla maailma nägusaim, vastas neiu, et «ta on väga meelitatud» ning lisas siis muiates kiiresti : «Aga ju need valijad ei ole mind siis KORRALIKULT näinud.»
Muidugi taheti teada sedagi, kas maailmas elavate miljonite meeste seas on keegi, kellesse sõstrasilm Andrea parasjagu armunud on. Mõistagi tuli selle kohta vastuseks kibekiire ei! Oma lemmiklauljateks nimetas Andrea Paul Simonit ja Prince’i, bändiks U2’d.
Ka internetis ringiliikuvad Andrea aktifotod tekitasid ajakirjanikes elavat huvi. Vastava küsimuse peale lõi neidis dramaatiliselt käed näo ette ning hüüatas: «Nendel piltidel pole mina! Ausalt! Arvutiga saab ju tänapäeval kõike teha. Kuigi pean möönma, et neil fotodel oli väga ilus keha »
Jõuludeks koju sööma
Veel kinnitasid Corrid üksmeelselt, et nad jumaldavad oma fänne ja kuulajaskonda («sest tänu neile oleme me kuulsad») ning saavad (kui väikesed erandjuhtumid välja arvata) omavahel ideaalselt läbi, et ükski neist ei plaani kunagi teha soolokarjääri ja et liidrit nende bändis pole. «Meil on kõigil võrdne sõnaõigus ning me tõesti otsustame kõiki asju koos,» oli üks väheseid lauseid, mida Jim Corr ütles. Ülejäänud kinnitasid, et rivaalitsemise asemel nad hoopis toetavad üksteist.
Üksteise abi ja toetust läks Corridel eriti tugevalt vaja muidugi möödunud aastal, kui suri nende ema. «Siis mõtlesime tõsiselt, et jätame plaadi lindistamise pooleli. Aga arutasime seda asja omavahel ja isaga ning leidsime, et ema oleks kindlasti tahtnud, et me plaadi valmis saaks. Tema jaoks oli meie bänd ja kuulsus väga oluline.»
Küsimusele, kas Corri-pere aeg-ajalt lõõgastuseks ka iiri viskit joob, vastasid nad reipalt: «Me joome küll, aga mitte viskit». Nende jõuluplaanides olevat sees aga nii hea söök kui jook. «Jõuludeks läheme me koju ning sööme ja joome meeletult!» väitsid nad reipalt. Selle kohta, miks nendest ajakirjanduses nii vähe skandaalset materjali ilmub, arvasid Corrid: «Me oleme pühendunud oma muusikale ja eraeluks meil eriti aega ei jää. Me ei laamenda hotellides ega vaheta armukesi. Mida meist kirjutada?»
Naeratades ja lehvitades ning kiirema reaktsiooniga ajakirjanikele autogramme jagades kadusid tumedapäised Corrid nagu kena uni. Bristoli hallipäine kelner jäi, pastakas ja tühi paberileht käes, neile nukralt järele vaatama
Hotelli ette on aga kogunenud summ viinlasi, kes samuti oma lemmikutelt autogrammi loodavad saada. «Mis siin toimub,» küsib möödaminev diplomaadikohvriga härrasmees.
«Keda nad ootavad?»
«The Corrsi.»
«Aaa nice band.»
Maarja-Liis The Corrsi kontserdist Stockholmis:
The Corrs meeldis mulle väga juba varem, aga pärast seda kontserti on nad minu jaoks bänd number üks maailmas! Kontserdil ei olnud mingit meeletut showd ega tulevärki, ainult väikesed lisaelemendid. Aga see just tõigi välja, kui andekad nad on ja kui hästi solist laulab. Nende live esitus oli ikka nii vinge!
See, et kontsert oli sedavõrd hästi läbimõeldud ja professionaalne, ei olnudki tegelikult mulle üllatus, sest ma käisin kolm aastat tagasi Poolas nende kontserdil, ostsin hiljem plaadi ning teadsin, mida neilt oodata. Aga tõesti, mul ei hakanud selle kahe tunni jooksul kordagi igav.
Kristi Pärn
