Tiina Park tantsis Rio de Janeiro sambakarnevalil
Soov tantsida sambakarnevalil jälitas sind juba ammu? “Tõepoolest, seal tantsida oli minu ammune unistus ning pärast saate “C`est la vie” käivitumist sai see lausa kinnisideeks. Ehkki teadsin, et karnevalil tallatakse kümneid inimesi surnuks, Rios levib koolera ning võidakse paljaks varastada. Aga kuna ma pole argade killast – Rios käisin ihuüksi, kaasas hinnaline digitaalkaamera -, jõudsin ka elusa ja tervena tagasi. Kallistati ja musitati küll igal võimalikul juhul, kuid ei röövitud ja isegi ei vägistatud.” (Naerab südamest.)
Kas operaatorita reisisid sellepärast, et sõit Brasiiliasse on väga kallis? “Jah, ja usu või ei, see kestis koos vahemaandumistega 25 tundi. Lennukis ma, nagu alati, ei maganud. Lugesin hoopis läbi Igor Gräzini“Poliitika kui depressiooni ja enesetapu” ning hommikul kell 6.28 olingi karnevalielevust täis Rios. Läksin kohe ujuma, lõbutsesin natuke, sõin-jõin ja kella kaheksa paiku õhtul sättisin kaamera kümme tundi kestva karnevali salvestamiseks valmis.
Eesti mõistes algas see nagu suure laulupeorongkäiguga. Kui meil on rongkäigulised paika pandud maakondade järgi, siis seal järgnesid üksteisele sambakoolide esindajad. Umbes kilomeetri pikkusel staadionil, mida ümbritsesid kahel pool hiiglaslikud tribüünid, tantsis rahva silme eest läbi 24 000 inimest.
Tantsunumbrid, mida esitati vastavalt temaatikale, olid vapustavad. Üheks teemaks oli näiteks Brasiilia elu selle avastamise hetkel 500 aastat tagasi, teine pühendatud kunagi valitsenud Portugali kuningatele, siis indiaanlastele Üks kolonn käsitles näiteks mereelu – autodele olid ehitatud dekoratsioonid ning naised kostümeeritud kaladeks. Ülakeha ei katnud midagi, alakeha aga kaunistas kalasaba.”
Kas kaamera ülesseadmisega raskusi ei tekkinud? “Mul oli kõik otsast lõpuni korraldanud. Auto lennujaamas vastas, hotell, pilet ja pressikoht karnevalile olemas, aga rahulikult filmida ma ei saanud. Inimesed tormasid, tõuklesid, sebisid ümberringi – ei istunud naelutatult kohtadel nagu eestlased laulupeol -, ja kui üks turvaohvitser poleks mind oma kehaga kaitsnud, tallanuks rahvamass mind arvatavasti ära. Ehk olengi tänu sellele mehele üldse elus.
Vahepeal üritasin filmida publikut. Inimesed olid hoos, jõid õlut - kaasa arvatud naised. Käis üleüldine tants, jutustamine ja totaalne sõbrunemine.”
Kas ise ikka tantsida said? “Vastu hommikut pakkisin kaamera kõhu peale koti sisse, ja kuigi Bastioni moekunstnik Merike Pääro andis mulle kaasa kauni valge alt kummidega karnevalikleidi - jumal tänatud, et ma seda selga ei pannud! Esiteks sellepärast, et kõik teised inimesed kandsid, maskid ees, enamjaolt teksasid. Küsi parem, mida mu valged teksapüksid praegu teevad – need on ammu prügikastis. Pingid, millel istuti, olid mustad ja rokased ning kõik, kes minust oma õllepudelitega mööda käisid, jätsid jooki natuke mullegi. Muidugi oli mul meeletu soov ekstravagantne kostüüm selga tõmmata, kuid, nagu ütles Sao Paulo sambakooli direktor, peab enne karnevali algust kaks nädalat erilist sambasammu õppima ja siis õmmeldakse ka 200 dollarit maksev rongkäigutantsija kostüüm.
Kui rongkäik hommikul läbi sai, algas õige möll. Need, kes osalesid rongkäigus, segunesid pealtvaatajatega. Tantsisin suures ringis siiski vaid umbes pool tundi, sest olin 42 tundi magamata.”
Siis läksid hotelli? “Dui alla, ja see oli hämmastav. Olin just enne pirtsutanud, et numbris puudub vann, kuid du oli igasugusest vannist parem - vesi voolas umbes supitaldriku suurusest permanentselt lakke kinnitatud segistist otse alla. Nagu tõelises vihmametsas! Kuid hääled, mida tekitas hotelli ventilatsioon, meenutasid Teist maailmasõda. Et rahus magada, lülitasin selle välja ja avasin kõik aknad.”
Kas tundsid huvi ka kohaliku eluolu vastu? “Ma ei tea, miks nii juhtub, et Vahur Kersna satub reisidel alati barakkidesse ja mina marmorpaleedesseõ! Antud juhul infotehnoloogia doktori ja tema arhitektuuriüliõpilasest abikaasa valgest marmorist elupaika koos basseinide, kahe dogi ja kolme teenijaga. Köögiuksel valves seisnud kokk oli terve päev musti ube koorinud, hautanud ja küpsetanud. Pärast külastasime kohalikku restorani, kus serveeriti seest õõnsat kõrvitsat, millesse pandi krevetid ja kreemjuust. Seda hoiti leivaahjus pool tundi. Kuid maitse poolest oli see tõeliselt vastik. Panin hästi palju pipart peale, sõin pika mokaga ja ütlesin, et küll on teil toredad ja huvitavad toidud
Üldiselt aga põgenevad kohalikud karnevali ajaks linnast ära – suvilasse, maale, mere äärde, lastel on suvelõpu koolivaheaeg. Pealegi teab iga brasiillane, mida sambakarneval endast kujutab.”
Karneval lõpetab suve
Tiina Pargi sõnul tähistatakse Rio de Janeiro sambakarnevaliga suve lõppu, samuti soovitakse demonstreerida sambatantsu oskust.
Tänavune karneval oli erakordselt osavõtjaterohke ja esinduslik, sest see oli pühendatud portugallaste poolt Brasiilia avastamise 500. aastapäevale. Pidustused kulmineeruvad 22. aprillil, ametlikul pidupäeval.
Karnevali sõitis vaatama üle 300 000 turisti kogu maailmast. Riik prognoosis, et teenib turistide abiga 245 miljonit dollarit kasumit.
Traditsiooni kohaselt kroonitakse karnevalil ebatavaliselt pakse mehi. Tänavu pälvis Momo kuninga tiitli 28aastane arhitekt Alex de Oliviera, kes kaalub 170 kilo.
Verni LEIVAK
