Tiina Park varastati Marokos paljaks
Tiina sõitis Marokosse “C`est la vie” saadet salvestama: “Püüdsin nagu ikka tabada huvitavaid inimesi, loodust ja olukordi.” Viimaseid ei pidanud ta seekord kaua ootama. “Sattusin keset Agadiri turgu sellisesse skandaalsesse ja koledasse intsidenti, nagu on vargus.”
Imearmas berberi poisike
Saates tuleb muu hulgas juttu Marokos inspiratsiooni kogunud Friedebert Tuglasest ja Eduard Viiraltist. Seepärast suunas Tiina kaamerasilma Agadiri turul viibinud berberi poisikesele, kes välimuse ja suurte päikest täis silmade järgi otsekui Viiralti graafiliselt lehelt maha astunud. “Ta oli nii ilus! Imearmas, naeratas nii kenasti, sattus kaamera ees hoogu, hakkas laulma ja tantsima. Hoidsin oma digitaalkaamerat käes, kaamerakott, kõik lukud ja sahtlid suletud, üle õla ning loomulikult oli kogu mu tähelepanu poisil.” Tiina ei olnud üksi, tema kõrval pildistasid last ka kaks Tallinna hambaarsti. Minut hiljem tekkis seltskonnal soov osta apelsine ja siis avastaski Tiina, et koti tõmblukk oli juba lahti tehtud. Koos varalahkunud abikaasa Andrus Parki kingitud hinnalise rahakotiga olid läinud Ameerika autojuhiload, Ameerika ja veitsi pankade krediitkaardid ning 40 dollarit sularaha.
“Millised tunded mind valdasid, võib vaid kujutleda. Teadmine, et keegi on mu isiklikes asjades sorinud, on väga ebameeldiv. Hüüdsin kõva häälega politseid ning mind viidi turul asuvasse pisikesse politseijaoskonda.”
Tiina ei teadnud siis veel, et intsidendid ei taha kuidagi lõppeda.
Elus tehakse ju nii palju, mida ei tohi!
Läppunud õhuga, läbihigistatud sokkide järele haisevas jaoskonnas soovis Tiina avaldust kirjutada. See aga osutus raskeks. Oli küll kirjutuslaud, aga mitte pliiatsit ja paberit. Arvutist ja telefonist rääkimata. “Politseinik tõmbas lõpuks ühest sahtlist mingi näruse paberitüki. Pliiats oli mul endal olemas. Küsisin ainult, kuidas politseiniku nimi on. Seda ta keeldus mulle ütlemast, minu korduva nõudmise peale näitas sekundiks oma töötõendit. Nime ma sellelt lugeda ei jõudnud.” Pudiinglise keelt purssinud politseinik ei andnud avaldusele ka allkirja.
Seejärel toodi kõrvalasuvasse trellitatud ruumi seitse seljataha väänatud kätega vargapoissi. Politseinik lahkus sõnatult. “Mõtlesin, et eestlastel oleks naljakat, lubjatud seinte ja kummalise sisustusega politseijaoskonda põnev vaadata. Võtsin kaamera ruttu välja ja hakkasin filmima, ehkki teadsin, et seda ei tohi. Aga elus tehakse ju nii palju, mida ei tohi! Kuid just hetkel, mil suristasin kaamerat, tuli politseinik koos viie uue vargapoisiga tagasi ja sai väga kurjaks. Tegi lausa karu häält. Ameeriklased tituleeriksid sellist käitumist vaimseks ahistamiseks.”
Politseinik nõudis, et Tiina näitaks talle jaoskonnas filmitut. Ja nagu kiuste sai patarei tühjaks. “Sel juhul võtan ära nii teie kaamera kui kasseti,” teatas politseinik resoluutselt ja tõmbas kõik uksed kinni. “Siis muutusin mina pahaks-pahaks. Ütlesin, et tulgu minuga hotelli - uus patarei on seal.”
Tiina lubati toimetada hotelli, kuid viidi selle asemel hoopis kohalikule “Lubja tänavale”, s.t. suurde politseikeskusse. “Teatasin, et sinna mul asja pole ja keeldusin autost väljumast.” Mis oli õige tegu - nüüd nõustus politseinik hotelli tulema. Tiina oli sunnitud jaoskonnas salvestatu kustutama, vastasel juhul ähvardas mees, et teda ei lubata riigist lahkuda. Ettekäändega näidata kassetti ülemustele, võttis politseinik ikkagi kasseti kaasa. Ehkki Tiina kahtles sügavalt, kas neil digitaaltehnikat selle läbivaatamiseks üldse oligi.
Järgmisel päeval pidi Tiina kasseti tagasisaamiseks juba tuttavas jaoskonnas umbes kolmekümneaastasel araabia tähestikuga trükimasinal tipitud paberile alla kirjutama.
Õnneks ei tulnud teletähel viis järelejäänud päeva rahatult veeta. “Olin sunnitud hotellikaaslastelt 3000 krooni laenama,” tunnistab ta. Raha aga kulus põhiliselt kaamera ees olijatele maksmiseks. “Sest igaüks, keda filmisin, küsis selle eest raha! Näiteks tõmbas mees endale lambatalle õlale ja sirutas siis käe: “Viis dirhamit!” Meie rahas on see 7 krooni ja 50 senti. Kui ei maksa, jookseb ta su järel ning karjub nagu pöörane... Reedene saade tuleb seega päris kallis.”
Marokos ringi liikudes soovitab Tiina väga tähelepanelik olla. Üks tema reisikaaslane jäi 1500 krooni väärtuses valuutast ilma Marrakeshi turul, teisel varastati paari tuhande krooni väärtuses raha hotellitoast. “Eile rääkis mulle Kanal 2 saatejuht Pavel Makarov, et ka temalt varastati kuu eest hotellitoast kogu sularaha. Seda oli päris palju,” lisab Tiina.
Rahakoti lubas politseinik Allahi nimel ärasõidupäevaks hotelli tuua, seda aga ei teinud. Nähtavasti jäi ka vargapoiss tabamata.
“Vanasti hoidsid targad daamid kõike väärtuslikku rinnahoidja vahel. Järgmine kord olen targem,” sai Tiina unustamatu õppetunni.
Verni LEIVAK
