Tiit Härm – diktaator või tööhull?
Estonia teatris valitseb alates eelmisest kolmapäevast ärev meeleolu. Vaatamata kokkuleppele on enne “Luikede järve” esietendust paisatud õhku suur hulk karme sõnu. Balletijuht Tiit Härmi on süüdistatud diktatuuris, kepipoliitikas, hirmuvalitsemises ja kättemaksus kunagiste solvangute eest. Rahvusooperi kohal hõljub balletitrupi streigiähvardus.
Proovisaali ukse vahelt sisse piiludes vajub aga suu hämmastusest lahti. Avalikult Härmile sõja kuulutanud trupp aplodeerib vaimustatult maestro poolt ettenäidatud episoodide lahenduskäikudele. Mis toimub?
##Estonia rahvusooperi direktor Paul Himma istub samal ajal mureliku näoga teatri köögis ja kallab endale apelsinimahla.
“Mina ei tea, kas Tiit suudab selle pinge juures vastu pidada,” arutleb Himma. “Kardan, et ühel hetkel käib plõks ja mees lihtsalt murdub.”
Viimast oletust kinnitab ka Härmi kolleegi ja sõbra Ülo Vilimaa arvamus, et tegemist on ülitundliku ja kergesti haavatava loomenatuuriga. Teatridirektor Himma ei kahetse poolteise aasta tagust otsust kutsuda Härm tagasi balleti juhiks.
Kodumaise balleti maine tõuseb kriitikute ja publiku silmis pidevalt. Himma jääb hetkeks vait ja tõdeb, et ühes asjas peab ta siiski oma eksimust tunnistama. Nimelt uskus ta sinisilmselt, et pikaaegne Estonia esistaar Tiit Härm ja eesti balleti emaks tituleeritud Mai Murdmaa suudavad töötada ühes majas. Paraku jäi rahvusooper neile kahele kitsaks. Hoolimata sellest, et Härm kinnitab praegugi, et huvitavamad tööd sai 60-ndatel tehtud koos Murdmaaga. Täna erinevad aga nende seisukohad nagu öö ja päev.
Pingeid lisas ka töölepingute lõpetamine repetiitorite Helmi Puuri, Viesturs Jansoni ja Tiiu Randviiruga. Tiit Härmi iseloomustades arvab teatridirektor, et kõige täpsemini sõnastas selle mõni aeg tagasi Himma kabinetist lahkunud baleriin Kaie Kõrb: “See inimene on täielik tööhull.”
Aastate kaupa napilt unetunde. Tööhulluks tituleeritu püüab seejuures väliselt vaoshoituks jääda. Töökabinetis prillisanga sõrmede vahel keerutava Härmi käsi vaadates märkab närvilist olekut. Balletijuht ütleb, et esietenduse eel on ärevus normaalne asi.
“Kõige vähem mõistan aga, kui kolleegid löövad üksteisele noa selga,” tunnistab kümnetel maailma lavadel tantsinud artist. “Selja taga susimine on halvim asi.”
Järgneb Tiit Härmi kümneminutiline tiraad lahkarvamuste lahtiseletamiseks. Tundub, et vahepeal unustab ta isegi hinge tõmmata. Nii väga tahab mees selgeks teha, et tähtsaim teatris on tööle pühendumine. Ka väärilise palga vajalikkust ei sea ta kahtluse alla. Küsimuse peale, kui palju ta viimasel ajal maganud on, kerkivad balletijuhi kulmud kõrgele: “Olen juba aastaid harjunud magama vaid viis tundi, mulle sellest piisab. Viimastel nädalatel on uneaega veel vähem jäänud. Hilisöö on parim aeg sammukombinatsioonide väljamõtlemiseks.”
Härm on öösse kulgevate tööpäevadega harjunud ega pane seda õieti tähelegi. Enne Estoniasse tulekut töötas ta seitse aastat Itaalias, maailma tippteatrite hulka kuuluvas La Scalas. Trupi ettevalmistuse, treenituse ja taseme eest vastutava inimesena saabus ta majja kell kaheksa hommikul ning lahkus veidi enne südaööd. Ja niimoodi nädalast nädalasse. Välimaal töötamise perioodil käis kunagine esitantsija kodumaal vaid mõne päeva aastas. Härm täpsustab, et harvad külastused polnud tingitud solvumisest. Lihtsalt tööd oli kuhjaga. Neisse aastatesse mahuvad ka “Romeo ja Julia” lavastamine Sloveenias ja Bordeaux´s, töö Londoni rahvusliku balletitrupiga ning Baieri Rahvusballetis Münchenis.
Ballett jääb alati esimeseks armastuseks. “Tervise huvides peaks ülepinget vältima, pikka aega pole ka arstil käinud,” räägib mees, kelle välimus passijärgsele vanusele kuidagi ei vasta. “Aga ma pole kunagi arvanud, et tippsaavutusteni jõuaks vähema tööga. Teater on olnud alati minu esimeseks koduks ja armastuseks.”
Tiit Härmi isa oli Estonia dekoraator ning võttis poissi sageli teatrisse kaasa. Seitsmeaastasena Tiit lihtsalt nõudis, et ta balletikooli viidaks. Kuna kooli jaoks oli veel liiga vara, siis sattus ta esialgu pioneeride paleesse, kus ainsa poisina 42 tüdruku keskel jalga viibutas. Järgnesid õpingud Tallinna balletikoolis, kust 12-aastane poiss suundus edasi Leningradi.
“Läksin viienda klassi poisina ihuüksinda suurlinna ega osanud sõnagi vene keelt,” meenutab Tiit Härm. “Eksisin suurlinnas ära ja kondasin kuus tundi mööda sildasid. Ööbisin ühe tuttava juures ja harjutasin täiesti iseseisvalt suve läbi koolikatseteks. 250 poisi hulgast võeti koreograafiakooli vastu vaid mind ja üks Kiievi poiss.”
Kooli lõpetades pakuti Härmile kohe esitantsija kohta Leningradi Kirovi teatrisse, kuid Estonia sai noore talendi kavala nipiga hoopis endale. Nimelt teatati, et kui ta Tallinna ei tule, siis ootab kolme päeva pärast hoopis sõjavägi. Tantsija elukutse juures tähendanuks ka kolm päeva töölt eemalolemist taseme langust.
Eluaegne esitantsija jõuab taas tõdemuseni, et ilma ränkraske tööta ei tule midagi. “Hetkel püüan Estonia balletitrupile sisendada, et töö annab loomingu ideaali,” selgitab balletijuht oma veendumusi. “Artistil peab olema karakterit ennast sundida ka laiskushetkedel. Mind on tippu viinud võime iseendaga võidelda.”
Balletti armastav perekond. Küsimus, kui palju on ta kaotanud balletivälises elus täieliku pühendumise tõttu, sunnib Härmi pikemalt mõtlema. “Võib-olla oleks saanud oma isiklikku elu rahulikumalt elada,” tunnistab ta. “Nooruses oli see suhteliselt tormiline, lahutasin kaks abielu. Aga viimased paarkümmend aastat olen õnnelikult koos abikaasa Irinaga.”
Härm kohtus naisega aastate eest Estonia teatris, kus viimane oli tema partneriks. Ka välismaal viibimise aastatel töötasid mõlemad abikaasad balleti-alal. Tiit Härmi poeg Kristjan (33) esimesest abielust ning tütar Kristiine (22) teisest abielust pole samuti balletikauged inimesed. Tütar lõpetas balletikooli, kuid jätkab õpinguid õigusteaduse valdkonnas. Poeg lõpetas Leningradi balletikooli, tantsis mõnda aega Estonias, aga oli pineva õhkkonna tõttu sunnitud lahkuma 90-ndate alguses koos isaga.
“Mõneti on kahju, et nad pole enam balletiga seotud, kuid siin on ka objektiivseid põhjusi,” täpsustab isa oma lastest rääkides. “Kuna tean, milliseid nõudmisi seab tänapäeva tantsumaa-ilm, siis arvan, et nende füüsis polnud selleks parim. Mina pole neid kunagi tantsima utsitanud, see oli nende valik. Olen väga otsekohene inimene ning isalikesse emotsioonidesse laskumata öelnud ka oma lastele välja karmi tõe.”
Mees teisest ajajärgust. Estonia teatri koridorides poetavad Härmi toetajad poolihääli, et võibolla peitubki kogu konfliktipuntra lahendamise võti suhtlemises. Ehk saaksid pinged maandatud, kui juht “hoiaks artistidel kätt” ja kuulaks nende muresid? Looja pole aga Härmile andnud osava jutumehe annet. Ta on tunnistanud, et tunneb ennast kehvalt paikades, kus on palju rahvast. Pigem naudib ta oma Hiiumaa kodu vaikuses mände ja merd.
Tiit Härm arutleb, et peale on kasvanud teistsuguste suhtumiste ja hinnangutega põlvkond. Kunsti nimel ei loobuta enam naljalt isiklikest mugavustest ja teatrivälisest ajast. Tema ja teised tantsijad elasid hommikust õhtuni teatris. Kogu elu on olnud Teater.
Härm on oma karjääri jooksul tantsinud enam kui 100 riigis, andes aastas mitusada etendust. Ainuüksi Austraalias tantsis ta 139 etendust järjest ja kaotas seejuures 16 kilogrammi. “Kui ollakse pühendunud kunstile, siis pole takistusi sellega tegelemisel,” lausub Tiit Härm.
La Scalas töötamise päevil tõdes mees rahuloluga, et elab vaid saja meetri kaugusel teatrist. Tänu sellele ei pidanud koduteeks aega raiskama. Iga võidetud minut töötas balleti heaks. Kui palju leidub tänapäeval taolisele pühendumisele samades taktides kaasamõtlemist?
