Tiit Made karu haardes
Üks kolmest kuulsast Nigula looduskaitsealal jõmpsikaikka kasvatatud karubeebist eksis oma rännakuil Tiit Made suvekodu juurde Lahemaal.
"Kaks meie kasvatatud kolmest karust on pool aastat Lõuna-Eestis korralikult käitunud ja pole inimesi kimbutanud," räägib "Õhtulehele" Nigula kaitseala juhataja Enn Vilbaste. "Kolmas on teinud omapäi rännaku ja Lahemaale jõudnud. See näitab, et metsas on kuiva suvega raske leida, mida põske pista. Loomi ei ole meie karud tapma õpetatud, aga marju-seeni on praegu vähe."
Sõi tammetõrusid nagu sihvkasid
"Tuli üle pooleteisemeetrise aia," kirjeldab professor Made, kes karuga kembeldes algul kooliaja 100 meetri jooksu tippvormi meelde tuletas, aga hiljem harjus. "Number oli kõrvas. Tuli - ja andis märku, et tahab juua. Panin kaks ämbrit vett kaussi, selle larpis ära ja uuris, kust süüa saab. Käis kartulipõllul meiega koos, ploomipuud tegi tühjaks ja suure juraka pirnipuu takkaotsa. Aga õunad talle ei maitsenud. Need on tänavu hapud, ei meeldinud preilile! See-eest sõi tammetõrusid kahe suupoolega nagu venelased sihvkasid - ikka ühest suupoolest tõru sisse, teisest kestad välja. Kõht täis, siis imes käppa ja lõi nurru nagu traktor või suuremat sorti kass."
Orava kombed küljes
"Puu otsa läks nagu orav," vaimustub Made, kelle sõnutsi üheksakuine karumõmm magaski puus. "Paar nädalat oli niimoodi meile seltsiks ja külarahva imetleda - naistel poes muud juttu ei olnudki. Kusjuures ta täpselt teadis, kustmaani oma, kust võõras maa - tuli keegi pildistama, siis ajas võõra värava taha, aga kaugemal ähvardama ei hakanud."
Kui kaks nädalat sai läbi, siis tuli Nigula rahvas "oma karu" minema viima.
Ja ei leidnud.
Küla teadis: ESS valvab
"Ju sai toit ümberkaudu otsa," arvas Enn Vilbaste esiti. Kuid läinud laupäeval oli Made perega taas suvemajja minemas ja - "Reet (abikaasa -toim.) karjatab: karu põõsas! Oligi tagasi tulnud, " on Made praegugi rõõmus, sest "oli mõnus kutt. Pärast, kui ära viidi, oli tohutult kahju."
Karujõmm käis ümber Made maja nagu ESSi valvur. "Ütlesin külas ka, et nüüd pole mul muret - ESS valvab," kinnitab professor muigelsui.
Vahepeal uuris aknast, et mis toas tehakse. Vahel kippus kurjaks, vahel oli üsna leplik - mine või ligi ja süga kõrva tagant.
Aga ega metsloomast kodulooma saa, oli Made veendunud ja kutsus nüüd Nigula looduskaitseala rahva uuesti kohale.
Autoga Lõuna-Eestisse teiste seltsi
"Eks neil oli asju kaasas, mis karule noorpõlve meelde tuletasid. Karu oli kohe siidiselt sile tüdruk, kerjas meelitusi. Täpselt nagu suur koer," räägib Made.
Siiski tuli karutüdruk enne automatka uimastada.
"Ega talle see meeldinud, aga sai lohutuseks purgist mett limpsata enne, kui magama jäi," räägib Made.
"Me viisime eksinu vendade juurde Lõuna-Eestisse," räägib Enn Vilbaste. "Eestis on muidugi see häda, et mets on elu täis - seal saetakse, seal orienteerutakse, seal peab Kaitseliit õppusi. Venemaal, räägitakse, püsivad karud ühes metsakvartalis paigal, meil teevad - nagu seegi kord - 30kilomeetrisi rändeid."
"Karu on ikka tark. Teab kuhu tulla - näe, Lahemaalgi valis kõige ilusama krundi," kiidab Made naljaks. Kuid pole päris kindel, kas edaspidi veel karupidajaks hakkaks.
Tõnis ERILAID
Nigula karubeebid
"Kui me karud metsa lahti lasime, oli neil raadiosaatja kaasas. Kuid sellest oleme nüüd ilma - sõprade abiga sai karujõmm saatjast varsti lahti. Eks loomadega ole nagu inimestega. On sul pind sõrmes ja see segab, siis tulevad teised appi ära võtma," räägib Nigula looduskaitseala juhataja Enn Vilbaste.
Nigulasse toodi tänavu jaanuaris-veebruaris-märtsis kasvatada kokku kuus karupoega. Mõnenädalasi karulapsi kasvatas looduskaitseala vanemspetsialist Kaja Kübar nagu ehtsaid titasid. Söödi lutipudelist, maitsti kaerahelbeputru. Külalised tõid meepurke.
Kõige suurem hirm oli, et karubeebid mõnda pisikut külge ei võtaks. Metsloomad inimeste kasvatada ja ilma emata suures ilmas, see pole just sage juhus Eesti oludes.
Talve kasvasid karud hästi üle. Ema soojust asendas mõnusalt kuumendav ahi.
Arvata kolmekuiselt lasti karupojad metsa oma käe peale tarkust koguma. Ühele liimiti nende edasiste rännakute jälgimiseks turjale 120grammine raadiosaatja, millest aga loomad varsti lahti said.
"See oli nende jaoks ebameeldiv võõrkeha, mida siis kraabiti ja kraabiti, kuni kätte saadi," kirjeldab Enn Vilbaste. Osa karudest lubati metsa Põhja-Eestis, osa Lõuna-Eestis. Siis olid nad arvata 35kilosed.
"Nüüd on pool aastat möödas ja karupoeg tublisti kasvanud - kui end tagajalgele ajas, siis sai nina akna vahelt sisse," kirjeldabTiit Made ja lisab: "Ning küüned on oi-oi-oi!"
Inimestega kodunenud karud on täiskasvanumaks saades ikka inimsõbralikuks jäänud. Vähemalt enda meelest. Inimesed ei pruugi nii arvata.
"Nad söövad aias õunu ja istuvad majatrepil. Ei julge mitte välja minnagi," ohkas suvel Vahastu küla taluperenaine Ene Liiver Raplamaal. Sealkandis olid üleannetud vahepeal Venemaal metsaõpetust saamas käinud Järvamaa karud.
ÕL
