Kogu maailmas kasvab pahaloomulistesse kasvajatesse haigestumise risk. Paljude võimalike põhjuste seas paistavad olulisemana silma elukeskkonna saastatuse suurenemine ja keskmise eluea pikenemine. Arenenud ühiskondi ja arenguriike iseloomustab seejuures kasvajahaiguste erinev esinemus. Täpsemalt väljendudes: eri arengutasemega ühiskondades on ka erinevad vähiprobleemid.

Jämesoolevähk on tõsine probleem just kõrge sotsiaalse arengutasemega riikides, kus see moodustab stabiilselt 10–13% kõigist pahaloomuliste kasvajate esmasjuhtudest ja asetseb esinemissageduse pingereas tavaliselt nii naiste kui ka meeste arvestuses kolmandal kohal. Ei ole siin erandiks ka Eesti.

Kokku haigestub Eestis igal aastal jämesoolevähki peaaegu 700 inimest, millest veidi üle kolmandiku moodustavad pärasoole pahaloomulised kasvajad. Kaks kolmandikku meie patsientidel diagnoositud jämesoolevähi juhtusid on kas lokaalselt või süsteemselt kaugele arenenud. Selline olukord annab tunnistust vähemalt kahest tõsiasjast.

Esiteks pole Eestis sisuliselt tehtud jõupingutusi süstemaatiliseks rahvastikupõhiseks varajaseks jämesoolevähi avastamiseks – teisisõnu ei tehta sõeluuringuid. Teiseks tuleb tervishoiu-süsteemil eelnevast johtuvalt seetõttu jämesoolevähi ravimisel tegelda levinud haigusjuhtudega. Ravi on selliste haigete puhul tavaliselt pikaaegne ja vaevarikas patsiendile ning kulukas ja koormav ühiskonna sotsiaalsüsteemile. Lõpptulemusena ei pruugi aga nähtud vaeva alati kroonida täielik tervenemine. Jämesoolevähist tervenetakse meie majandusvallas tiigrihüpetega liikuvas riigis peaaegu kaks korda vähem kui vanades Euroopa riikides, kaasa arvatud lühikese tiiburlaevasõidu kaugusel elava vennasrahva seas.

Ravi on kättesaadavam

Tänu onkoloogide ja haigekassa ühistele jõupingutustele on jämesoolevähi tänapäevane ravi nüüd õnneks mõnevõrra kättesaadavam. Kasvanud välja lihtsalt tarka kirurgilist üksikotsust ja käteosavust nõudvast tõvest, on see nüüdseks muutunud mitut moodi mõistmist ja käsitlemist eeldavaks haiguseks. Maailmapraktika annab tunnistust, et parimad ravitulemused saavutatakse pühendunud ja vähiravis kogenud meditsiinipersonaliga ning piisava tänapäevase varustuse ja vajaliku erialase teadmispotentsiaaliga raviasutuses. Seal, kus on käepärast kõigi raviprotsessis osalevate erialade kogenud spetsialistid (onkokirurgid, keemia- ja kiiritusraviarstid, palliatiivse ravi spetsialistid, psühholoogid jne) ning on tagatud nende tihe koostöö.

Kõigepealt on kiiresti täiustunud operatsioonieelse diagnostika võimalused. Igapäevaseks on saanud kompuutertomograafia, sama igapäevaseks peab muutuma magnetresonantstomograafia ja/või endosonograafia kasutamine juba enne operatsiooni ja lõpliku raviotsuse tegemist.

Oluliselt paremaks ja tõhusamaks on muutunud süsteemravi võimalused ning kiiritusravi on arenenud nii instrumentide kui ka teadmiste osas vähem kõrvaltoimeid põhjustavaks .

Võitlusest välja võitjana

Tänapäevane keemiaravi on koos viimastel aastatel lisandunud bioloogilise ravi võimalustega oluliselt laiendanud nende inimeste ringi, kes on tulnud võitlusest jämesoolevähiga välja võitjana. Lisaks võimaldab tänapäevane kiiritusravi oluliselt vähendada operatiivse ravi traumaatilisust ja samaaegselt säilitada, isegi parandada ravi tulemuslikkust.

Ka kirurgiline ravi on läbi teinud klassikalisele raviviisile lausa üllatavaid muutusi. Pärast põhjalikke uuringuid ja eri raviviiside kaalumist on osal juhtudel põhimõtteliselt võimalik rakendada jämesoolevähi kirurgilises ravis laparoskoopilist “lukuaugukirurgiat”.

Oluliselt rohkem mõjutab aga pärasoolevähi kirurgilise ravi tulemusi standardiseeritud tehnika kasutamine kogenud meeskonna poolt. Viimati nimetatu tähendab patsiendile väiksemat kasvaja taastekke, tehisliku sooleuurise ehk stoomi ja seksuaalfunktsiooni kaotamise ohtu.

Lõpptulemusena on kõik diagnostika- ja raviaspektid olulised. Olulised selle konkreetse inimese, kellegi vanaisa või vanaema, õe või venna, lapse või abikaasa saatuse seisukohalt. Ja ainuõige on selle otsuse sündimine mitte kõiketeadjast üksik-arsti ilmeksimatu otsusena, vaid kõigi erialade spetsialistide hästi läbikaalutud ja kogu olemasolevat informatsiooni arvestava kollektiivse ehk konsiiliumi otsusena. Patsient on selle protsessi lahutamatu osaline ja konsiiliumi olulisim, tähtsaim liige, kellel on õigus saada igakülgset, talle mõistetavalt esitatud informatsiooni.

Tiit Suuroja

PERH-i üldkirurg