Toataimede kevadhooldus
Esimene kevadine muutus ilmneb uute lehtede ja võrsete kasvamises, ühes võrsumisega suureneb ka toitainete ja vee tarve. Seetõttu on enamiku taimede jaoks kõige loomulikum ümberistutamise aeg just siis, kui loodus ärkab. Paraku on potis hoopis piiratum ruum ja ahtamad elutingimused kui vabas looduses. Juurte sügavamale tungimist takistab potisein ja kasvamiseks vajalikku mulda napib.
ISTUTUSAEG. Parim aeg potitaimede ümberistutamiseks on märtsist jaanipäevani. Erandid on kalla ja alpikann, mida peaks istutama värskesse uude mulda puhkeperioodi lõpul, augustis.
ISTUTUSSAGEDUS. Noori, kuni kümneaastaseid taimi on otstarbekas igal kevadel ümber istutada. Suuri puupüttides vanu palme või kummipuid aga siis, kui anum mädaneb. Teisi üle kümneaastasi taimi iga 3–5 aasta järel. Oluline on ümberistutamata taimi kasvuperioodil ehk märtsist septembrini väetada.
ISTUTUSANUMAD. Sobivad keraamilised, savi- ja plastanumad, kuid kõige tähtsam on jälgida, et poti põhjas oleks avaus üleliigse kastmisvee äravoolamiseks. Arvestama peaks, et plastanuma seina kaudu vesi ei aurustu ja selles kuivab muld aeglasemalt. Plastnõu on ka liig kerge ega sobi suurte ja raskete taimede jaoks. Lilleärides müüdavad taimed on plastpottides, kuna need on odavad.
ISTUTAMISMULD. Head on ärides pakutavad valmissegatud substraadid, kus on vajalik mineraalainete varu juba lisatud. Pisut happelisemat substraati vajavad sõnajalad, hortensia, gardeenia, okaspuud, asalea. Kerget, jämestruktuurset mulda tahavad kaktused, sukulendid, bromeelialised ning epifüütsed orhideed. Rammusamas mullas kasvavad paremini toitainetenõudlikumad taimed nagu kalla, rooshibisk (hiina kask, hiina roos, toakask) ning Sprengeri aspar.
ISTUTAMISTEHNIKA. Oluline on valida õige suurusega pott. Selle nõude vastu eksitakse kõige sagedamini, kippudes taimi liiga suurde anumasse istutama. Pott olgu nii suur, et juurestik (juurepall, juurepahmakas) sinna lahedasti ära mahuks. Vana potti uuesti kasutades tuleb see pesta, et vältida haiguste ja kahjurite levikut. Võimalike kiusajate hävitamiseks võib potti leotada kuumas vees.
Kui taime maapealne osa on palju suurem kui juurestik, nagu sageli palmidel, diifenbahhiatel, draakonipuudel jt, ning pott kipub raskuse tõttu külili vajuma, siis võib selle koos taimega asetada suuremasse potti ja kahe anuma vahe täita liiva, kruusa või kividega, mis aitavad taimel paremini püsti püsida.
Avause kohale potipõhjas aseta potikild kumerusega ülespoole, et mulk pärast kastmist ei ummistuks. Potipõhja lisa drenaazhiks mõne sentimetri paksune kiht kergkruusa või jämedat liiva. Istutamisel pööra eriti tähelepanu sellele, et potiservas saaks muld korralikult kinni vajutatud, abivahendiks sobib istutuspulk või hädapärast ka mõne söögiriista tagumine pool. Ära täida potti mullaga servani, vaid jäta kastmisveele ruumi. Pärast ümberistutamist tuleb taimi kasta toaleige veega (ei kehti kaktuste ja sukulentide kohta!).
TOLMUST VABAKS. Taimi tuleb kevadel põhjalikumalt ka tolmust puhastada. Tugevama lehestikuga taimi võib paar korda kuus duði alla viia. Liigse märgumise vältimiseks tuleks pott katta plastkotiga. Lehti võib puhastada ka niiske lapiga. Tolmukord takistab taime normaalset gaasivahetust, lehed langevad enneaegu. Leheläiget ei tasuks aga pidevalt kasutada.
KÄRPIMINE JA TAGASILÕIKAMINE. Pikad väljaveninud võsud ja oksad võib kevadel enne uue kasvu algust tagasi lõigata. Mõned taimed, nagu fuksia, abuutilon, rooshibisk, pelargoon ja hortensia, vajavad korrapärast tagasilõikamist. Nende noortele harudele moodustub vanadest palju rohkem uusi õiepungi. Mõnikord, kui taim on liiga suureks või kõrgeks kasvanud, on tagasilõikamine paratamatu. Viigipuud aga muutuvad pügamise järel tihedamaks. Mürgise mahlaga taimede nagu piimalilled, ebakrooton, oleander, diifenbahhia jt, puhul tuleb silmi ja käsi kaitsta.
VÄETAMISE AEG JA VIIS. Väetage ainult terveid ja kasvuhoos taimi. Sobiv sagedus on tavaliselt kaks korda kuus märtsist septembrini. Väetada on kasulikum lahjemate lahustega kui soovitatust kangematega. Üleväetamine muudab taime vastuvõtlikumaks haigustele ja kahjuritele. Kergem on doseerida väetiselahust kui nn väetisepulki. Taimed suudavad omastada ainult vedelat toitu, seepärast on kõige mõjusam sobiliku kontsentratsiooniga vedelväetiselahus. Tahkeid toitaineid, nagu kohvipaksu või kontsentreeritud pulbrilisi väetisi, taimed omastada ei suuda. Enne väetamist tuleb kuivanud potimulda puhta veega kasta, sest kuivas mullas on juured põletuse suhtes tundlikumad.
Mugav on kasutada dosaatoriga väetisi, kus liitrile veele lisatakse teatud hulk kontsentraati. Tänapäeval pakuvad erinevad firmad erinevaid väetisi erinevate nõuetega taimedele. Õitsvatele lilledele on kaaliumi- ja fosforirohkemad segud, lehtdekoratiivsetele taimedele mõeldud segud sisaldavad enam lämmastikku. Spetsiaalsed väetised on veel roosidele, tomatile, orhideedele, säntpooliale (aafrika kannikesele), happelembestele taimedele ja kaktustele.
Urmas Laansoo, botaanik
NIPID
Koduseid taimi ei soovitata kasta liha- või kalapesuveega, sest tahked jäägid hakkavad aja möödudes roiskuma ja halba lõhna levitama. Liha- või kalalõhn meelitab potimulda uurima lemmiklooma, mis võib lõppeda pahandusega.
Kui väetada kohvipaksuga, võivad selle pinnal areneda hallitusseened.
Nõgeseleotisega võib aga küll suvel taimi kasta, sest nõges sisaldab rikkalikult kasvuks vajalikke mineraale.
Munakooreleotisega kastmist ei talu happelembesed taimed – asalea, rododendron, sõnajalad, okaspuud, gardeenia, hortensia jt.
Tubakaleotis pidurdab mullas elavate kahjurite paljunemist. Tubakaleotist võib kasutada ka lehtedest toituvate kahjurite peletamiseks. Selleks otstarbeks sobib ka küüslaugu- või tomatileheleotis või kaaliumpermanganaadi tumeroosa lahus.
