Toetusteks poolteist miljonit

sotsiaalministeeriumi peaspetsialist Ei saa väita, et Eestis ei ole üldse terviklikku ettekujutust selle kohta, kuidas peaks puuetega inimeste rehabilitatsiooni korraldama. Küll aga on probleem ikkagi see, et kõigeks ja kõigi vajaduste katteks ei jätku sotsiaalvaldkonnas lihtsalt ressursse. Haigekassa finantseerib taastusravi ebapiisavalt ja taastusravile järgneva sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalused ei ole samuti küllaldased. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse eelnõus on üks toetuse liike rehabilitatsioonitoetus, mida makstakse puudega inimesele vanuses 16 aastat kuni vanaduspensionieani rehabilitatsiooniprotsessis osaletud aja eest. Selleks on kavandatud 1,65 miljonit krooni, kuid vajadused on kindlasti suuremad.

Sotsiaalne rehabilitatsioon – psühholoogiline nõustamine, toimetuleku- ja kutseõpetus – ei saa toimuda haiglas. See ei oleks ka üheaegselt intensiivse ravi või taastusraviga kuigi efektiivne. Tulemuslikum on seda teha hiljem rehabilitatsiooniasutuse juures.

Muidugi on hea, kui haiglal on tööle võetud psühholoog või sotsiaaltöötaja, kuid nende tööd peaks siiski tasustama haigla haigekassa eraldatavast rahast. Ei oleks õige niigi napist sotsiaalrahast kinni maksta haigla kulusid.

Nimetatud põhjustel ei makstaks seaduseelnõu kohaselt tõepoolest rehabilitatsioonitoetust nende päevade eest, mil isik saab ravikindlustushüvitist.

Kui aga inimesele on kõige sobivam saada pärast haiglaravi lõppemist nõustamist või muud rehabilitatsiooniteenust sealsamas haigla juures, mis seda professionaalsel tasemel osutab, siis ei näe ma mingit takistust, miks ei võiks ta selleks toetusraha taotleda. Selle süsteemi mõte ongi ju, et võimalikult palju arvestataks konkreetse inimese vajadusi.