Tomatitaimed ja parmupillid
Ilmselgelt polnud väike aedlinn Türi valmis selleks, et 30. lillelaadale tuleb nii palju huvilisi. Esialgsetel andmetel võis reedel olla külastajaid üle 20 000, mis tähendas kolmekordset linnaelanike arvu ja kõigi aegade külastajarekordit.
Linnakest tabasid enneolematud liiklusummikud ja laadaplats oli üleasustatud nii müüjatest kui ka ostjatest. “Emme, kus issi on?” küsis üks väike tüdruk päikesest ja ostudest väsinud emalt. “Kadunud,” tuli napp vastus.
Kui veel mõni aasta tagasi kurdeti, et lille- ja istikutemüüjaid on jäänud väheks ja domineerivad muu kraami müüjad, siis nüüd hakkab lillelaat oma nime õigustama.
Harjumaa Karla küla Roogoja talu viinapuud ja elulõngad on tuntud üle Eesti. Kõigil lillelaatadel müümas käinud Aili Kivistik jättis hetkeks müügitöö lapselapse Karli hooleks ning pajatas veidi talust ja istikutest.
Kivistiku sõnul kehtib ka istikute puhul soovitus: eelista eestimaist. Sest istikud, mis peavad vastu mujal Euroopas, ei pruugi seda teha Eestis. Nüüd on hollandlased kavalaks muutunud ja müüvad eestlastele Kivistiku aretatud sorte. Targemad eelistavad siiski osta otse kasvatajate käest.
“Esimesele, toona jõe ääres toimunud laadale läksime taimi müüma väikese aiakäruga,” meenutas 50 aastat tagasi Kehtnas agronoomihariduse omandanud türilane Helju-Malle Laiksoo. Lillelaada ajal tuleb leti taga olla pere kolmel põlvkonnal, ka lastelastel. Vanaperenaine kinnitab, et see lillelaat jääb viimaseks, mille peale kostab väimees muheldes, et sellist juttu ajab ämm juba viimased 15 aastat.
Kogu selle aja jooksul on ostjad küsinud koduaeda eelkõige astreid, levkoisid ja võõrasemasid. Ühe astritaime eest tuli Türil tänavu välja käia kolm krooni.
Kui tomatitaime eest küsiti Tallinna keskturul eelmisel nädalal kümme krooni, siis Türil sai selle kaheksa krooni eest.
Dremba-muusika tomatitele
Hoopis rohkem tuli rahakoti lõugu laiali tõmmata aga kodumaise maasika leti ees. Karbitäie marjade eest küsiti 60, kilo eest aga 200 krooni. Soolasest hinnast hoolimata ostjatest puudust polnud. Küll aga jäid ostjad kõhklema Pärnumaa Peetri talu kitsepiimast tehtud juustu ja seebi puhul, mille kilohind oli vastavalt 500 ja 400 krooni.
Taimedega kauplejatega ühte rivvi oli end sättinud ka Kristo Keskküla ehk Kolumbuseks kutsutav pillimüüja Pärnust. Parmupill, linnuvile ja roopill olid vaid osa tema kaubast, mille hulka kuulusid india, indoneesia, türgi ja eesti rahvapillid. Kui aega kuulata, võis teada saada ka pilli juurde kuuluva legendi. “Ukraina keeles nimetatakse parmupilli drembaks,” selgitas Mikola Batjala, kel Karpaatides elades ja lambaid karjatades oli parmupill lahutamatuks kaaslaseks. Viimased 15 aastat on Batjala pere igal kevadel sõitnud Sillamäelt Türile, et koduaia jaoks taimi varuda ja kohtuda siinse ukrainlaste kogukonnaga.
