See juubel on mulle absoluutselt suva. Kõige vähem tuli sünnipäeva pidamise idee minu poolt. Fännid on seda meeles pidanud ja hästi väikselt tähistame ka.

•• Mida mäletad esimesest kontserdist?

Mäletan seda üsna täpselt. Isegi neid lugusid mäletan, mida ma laulsin. Vist oli plaanis mängida 10 lugu, aga bändi jaoks mõeldud aeg sai täis.

•• Mis üritus see oli ja miks te sinna sattusite?

Me tegime Tipsiga (Teet Tibar) bändi, milles rohkem kedagi ei olnudki. See oligi Vennaskond. Kodus toas tegime. Ma olin siis punkar. Ja ühel päeval lugesin ERKI-s kuulutustetahvlilt pungikontserdi plakatit. Millegipärast oli Vennaskond ka seal kirjas, kuulutuse pealt lugesin, et Vennaskond esineb.

•• Kust teid teati, te ju ei olnud Vennaskonnaga väga palju tegutsenud?

Üldse ei olnud, ainult enda toas. Irwin Artiga (kontserdi korraldaja) olime koos sõjaväes ja suhtlesime, aga sellest, et ta tahab meid kontserdile panna, ei teadnud ma midagi.

Lood olid meil olemas, võtsime bändi ka teised liikmed, kellele hakkasime neid selgeks õpetama. Tulid Marco Rüütel, kes hiljem oli tuntud kui Don Maccaroni, ja trummariks Andrus Lomp, kes sellel ajal oli legendaarne punkar. Ta oli olnud laulja punkbändis Cheese, mis tegutses vist juba 1979. aastast alates. Proovides meil midagi eriti hästi välja ei tulnud. Trummar ja soolomees nägid üksteist seal kontserdilaval esimest korda.

•• Kuidas kontsert läks?

Kontsert läks päris hästi. Mulle tundus, et see jättis küll bändi mulje. Millegipärast saime kohe täiesti kuulsaks, kohe lavale astumise järel. Kui Irwin Art, conférencier, meie nimesid hüüdis, siis oli hullem aplaus ja kiljumine. Kui meie nimesid ütles, et “…kitarr – Teet Tibar,” siis oli hullem aplaus, nagu oleks mingi staar olnud.

•• Millest see tuli, kust rahvas teid teadis?

Me olime vist natuke niisama tuntud kujud. Vähemalt Mustamäel ja kesklinnas. Ja paljud tundsid meid: nagu mingid moemehed või...

Me olime hästi silmatorkavad tüübid, ma käisin nahkpükstega ja mingi kollase pitsilise nailonsärgiga. Ülejäänud selleaegsed noored olid sihukesed koolivormis jobud.

•• Mis sa praegu pungiasjast arvad?

Ega ma selles suhtes ei ole üldse muutunud, suhtumise mõttes. Ise loodan, et olen edasi arenenud. Ma ei ole kunagi olnud pungi küljes niimoodi kinni, et see oleks mu kinnisidee. See on kuidagi lihtsalt vajalik olnud, eneseväljenduseks. Vahepeal lõpetasin punkar olemise ära ja Pathique’iga (Anti Pathique, Vennaskonnas kitarri mänginud, praegu mängib bassi) mõtlesime, et me oleme nüüd rokkerid. Püüdsime olla ja riietusime niimoodi ja suhtlesime isegi lääne rokkeritega ja kuulasime teddy-boy rock ’n ’roll’i.

•• Kas see tähendab, et püüad ennast maailma suhtes kuidagi defineerida?

Ma olen vist kogu aeg olnud selline inimene, kes on eriti püüdnud ennast defineerida.

•• Kui sa mõtled ajast 20 aastat tagasi, siis milline oli teie suhtumine maailma? Kui palju te viitsisite maailmaasjadega tegeleda?

Hästi palju. Kogu aeg, pidevalt muust ei rääkinudki kui ainult anarhiast, kui omavahel olime. Sellel ajal olime põhiline kamp mina, Pathique, Tips, Merca, Villu, Kont, Kass, Tõnu Toomik... Ka Kojamees oli, Munk, Vainola oli ka, aga ma ei tundnud teda nii hästi. Hiljem sain lähemalt tuttavaks. Rääkisime sellest, kuidas anarhias asjad toimivad.

•• Kas te unistasite, et anarhia võikski reaalselt olla?

Unistasime ja omast arust olime revolutsionäärid ja tegime ka seda anarhiat. Tähendab, mina vähemalt mõtlesin niimoodi. Mõtlesin, et punk võib olla inimestele eeskujuks, et pungi kaudu, laulusõnade, kirjutiste kaudu on inimestele võimalik ära seletada, kui lahe asi on anarhia. Praegu ma enam ei arva seda.

•• Te ometi ei uskunud, et see on võimalik?

Uskusime muidugi. Ma kirjeldan näiteks keskkonda, milles me olime. Tüüpiliselt mäletan, et kogu aeg oli sügis. Sellel ajal, 84. aastal, kui Vennaskonnaga alustasime. Kogu aeg olid sombused ilmad. Tuletage meelde Orwelli raamatut “1984”. Siis me käisime kogu aeg punkaritega mingites linnades ringi, Eestis ja Lätis, kus siis võimalik oli ringi liikuda, Leningradis ja… igal pool oli niimoodi, et kui sa läksid mõnda linna, siis nägid punkareid ja punkarite käest said öömaja. Olime migrandid.

Mõnikord andsime bändiga kontserte, olime kogu aeg selle punkarite kambaga koos ja rääkisime anarhia värki ja tegime revolutsiooni ja tänu meile see Nõukogude Liit kokku variseski.

•• Kuidas sa praegu maailma vaatad?

Noh, praegu vaatan niimoodi, et ei ole enam sugugi optimistlik selles suhtes. Igal pool on kapitalism ja pole seda nii lihtne murda midagi. Aga samas on anarhistid aegade jooksul hästi palju uuendusi sisse viinud. Et lühem tööpäev, et ei ole rassismi, et värvilisi ei diskrimineerita, et vähemusrahvusi ei diskrimineerita – see on kõik anarhistide algatatud. Kaasa arvatud ka punkarite, viimastel aastakümnetel.

•• Miks te kunagi Soomest poliitilist varjupaika küsisite?

Lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud Eestis olla, tahtsime olla välismaal. Siis oli selline plaan, et me ei tulegi enam Eestisse tagasi. Aga need plaanid hiljem muutusid. Kuidagi.

•• Kui kaua te Vennaskonnaga edasi tegutsete? Sellist mõtet ei ole, et ei viitsi enam teha?

Jah, muidugi on. Ma ei välista, et see võibki varsti juhtuda, et Vennaskond ei tegutse enam.

Kojamees, kontserdil bassimees

•• Vennaskonna esimene kontsert oli ainus, kus Kojamees bassi mängis. Ta oli siis 17-aastane.

•• Kojamees meenutab, et Tõnu kohtus Tallinna punkaritega Muugal jaanitulel 1984. aastal. “Üks sõjaväest tulnud naljakas mees ronis sinna,” jutustab Kojamees. “Punk ta välja ei näinud, punkar ta ei olnud ja ajas mingit Vennaskonna juttu.” Tõnu rääkis, et tal on ideed ja lood. Kojamehel oli siis bänd Tugev Tuul ja Tallinnas oli sel ajal kokku umbes 20 punkarit.

•• Kord Varblase kohvikus küsis Tõnu, kust võiks Anti Pathique’i kätte saada ja kas ta bassi mängib. Kojamees mõtles ise proovida.

••“Tõnul oli palju lugusid ja me mängisime neid. Aga need olid väga üheülbalised. Vennaskonnal oli neli lugu ehk neli kidrakäiku. Ainult et need hakkasid erinevatelt kõrgustelt,” meenutab Kojamees.

•• Enne kontserte tehti umbes poolteist kuud n-ö proove. Aga prooviruumi ei olnud ja siis mängiti Tõnu juures akustilise kitarriga. Ükskord läks bänd huvikeskuse Kullo muusikaringi, et proovi teha. “Põhiline oli see, et igal pool öeldi: ärge enam siia tulge. Välimus oli punkaritel selline,” räägib Kojamees.

••“Kontsert toimus, oli lahe ja okei. Mul olid suured tumedad päikeseprillid, mille klaasidel kiri: fuck you. Kontsert kõlas nagu külmkapi ühtlane surin ja üks mees luges luuletusi peale. Ilmselt oli see koolipidu. Saal oli tõsiselt rahvast täis ning seal oli palju mente. Rahvast tuli kõikjalt üle Tallinna ning juba enne koolini jõudmist olid tänavanurkadel ja bussipeatustes mendid ja noppisid inimesi ära. Viisid niimoodi 30-40 inimest ära.”

•• Kojamees lahkus bändist, sest Turisti transamehena nägi ta, kuidas tegelikult bändi ja proove tehakse, ning Tõnu juures plõnnimine ei pakkunud enam midagi.

•• Ainult üks asi on Vennaskonna loomingusse temalt jäädvustatud, sest Tõnu ei lasknud oma lugusid väga muuta. Nimelt “Anarhia” loo refrään, mis kõlas: me usume, me usume, me usume anarhiasse ning mida fännid nüüd hõikavad Eesti koondise mängudel veidi muudetult, aga samal viisil.

Mihkel Raud, publiku hulgas

••“Vennaskonna esimesel kontserdil viibides ei osanud ma endale arugi anda, et see oli tõepoolest nende esimene kontsert. Toonaste punkbändidega oli nii, et kuulujuttude tasemel eksisteerisid nad tükk aega varem, kui reaalsete tegudeni jõuti. Ilmselt oli nii ka Vennaskonnaga. Igatahes olin ma Tallinna 49. keskkoolis tollel üritusel viibides surmkindel, et tollel kambal, kes ennast Vennaskonnaks nimetas, oli seljataga juba pikk karjäär.

•• Rahvast oli kontserdil murdu, peale Vennaskonna esines seal veel mingeid bände, üks võis olla äkki Hendrik Sal-Salleri poolt juhitud heavy metal jõuk M.O.T.T.

•• Ma olin toona umbes 14-aastane, ent selleaegsete noormuusikute hulgas juba kõva mees, mistõttu sain kogu üritust lava kõrvalt jälgida. Popstaaride asi.

•• Merle Jääger hüppas ja viskas esimeses reas näppu ja keegi ütles, et Trubetsky on just sõja-väest tulnud.

•• Muusikast enam on mul meeles higine pihk, mille ma oma tolleaegse tüdruksõbra Estri sama higisesse pihku pressisin: Vennaskonna esimene kontsert oli minu esimene suurem armumine. Estrisse, mitte Vennaskonda.”