Juhan Kristjan Talve oli mu lähemaid sõpru ja mõttekaaslasi. Mu enda poeg sai oma teise eesnime Juhan Kristjanilt. Tutvusin Juhaniga umbes sel ajal, kui ta avaldas varjunime Sirje Sinilind all esimese põhjaliku raamatu venestamisest Eestis. “Viro ja Venäjä” oli raamat, mis vapustas mitmeid Soome poliitikuid. Vapustas ka KGB-d, kes kutsus ellu ENSV teaduste akadeemia töögrupi, millesse kuulus tänapäevalgi aktiivselt tegutsevaid inimesi, et tuvastada Sirje Sinilinnu isikut ja anda raamatule “väärilist vastulööki”.

Too vastulöök jäi tulemata, sest Juhan oli juristile ja teadlasele omase täpsusega pannud kirja, mida NLKP oli eestlastele ja eesti kultuurile okupatsiooni vältel teinud. Juhan tegi oma loova mõtlemisega faktide ja arvude toel soomlastele arusaadavaks Eestis üritatud kultuurimõrva tagamaad.

Aastaid oli ta raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse hinnatuim analüütik ja korrespondent, kellega  aastail 1988–91 suhtlesin pea iga päev ja kelle esseed ja analüüsid kuulusid selle aja ajakirjanduse tippu. 

Juhan oli demokraat ja intellektuaal, kes iial ei leppinud kõrvalekalletega ei mõtlemise ega põhivabaduse puhul. See peegeldus tema panuses Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamisse. Turu linnas töötava juristina pidas ta oma elu suurimaks kohustuseks osaleda meie põhiseaduse assamblee töös. Seesama vaim pani ette võtma projekti, mis paraku jäi teostamata:  analüüsida kõiki 300–400 mälestusraamatut, mille autoreiks on nii natside kui ka sovettide koonduslaagrid üle elanud inimesed. Selline võrdlev analüüs puudub siiamaani. Mu meelest oleks parim Juhani mälestamise viis, kui keegi teeks ära selle pooleli jäänud töö.

Toomas Hendrik Ilves

* Juhan Kristjan Talve sündis 26.11.1951 ja suri 26.03.2003.