Toomas Lungele pole kunagi laulda meeldinud
Kui sageli on selle 20 aasta jooksul teil Justamendist kõrini saanud?
Päris mitmeid kordi. Alguses on lihtsalt lahe, tahad iga hinna eest laval olla ja naudid tehtavat maksimaalselt. Just sellepärast meeldibki mulle noori bände vaadata-kuulata. Eksisteerimise lõpuotsas on pillimehed küll saavutanud ülima professionaalsuse, kuid igasuguse särtsu kaotanud. Vähesed suudavad viimases otsas veel huvitavatena mõjuda. Reeglina käiakse ikkagi maha, sest sisemine motivatsioon kaob. Lavale minnakse raha pärast. See on umbes nagu automaatidega mängimine. Lähed esinema selleks, et pappi saada, pappi saad selleks, et jälle järgmine kord üles astuda. Mingi aeg oli tõesti nii, et huvi kadus absoluutselt. Mulle sobis näiteks eriliselt ühe perioodi koosseis, kui aga kitarrist otsustas lahkuda, siis tundus olukord maailmalõpuna. Esinemised olid kokku lepitud, mingit tuju polnud, aga sundisin ennast kõrvuni naeratava suuga lavale minema. Kõigil teistel on “je-je-je”, aga mina ei taha enam olla see mees, kes muudkui laulab, et maa tuleb täita lastega. Sildiga otsa ees, et olen kantriisa.
Kuidas mõõnadest siiani välja olete tulnud?
Olen püüdnud lihtsalt selgusele jõuda, mis mind täpselt ärritab. Tõeliselt puntrasse jäädes on elu pakkunud muid võimalusi. Haaran neist enamasti kinni. Kui tunnen, et mutter on juba nii üle keeratud, siis teen mõneks ajaks selle asjaga pausi. Kui muutus riigikord, vahetus raha ja saabus turumajandus, siis tekkis äkki tunne, et pillimehi polegi vaja. Tol hetkel kutsuti mind Kuku raadiosse ning mingi perioodi olingi veendunud raadiotegija. Õppisin ära enamiku töid alates saate toimetamisest - muusikavalimisest kuni reklaamklippide valmistamiseni. Ühel hetkel tundsin jälle, et kõik on muutunud rutiiniks. Tahan sellega eelkõige seda öelda, et inimene peaks olema muutumisaldis ning mitte jääma silmaklapid peas vaid üht vagu ajama. Kui mingil hetkel on ikkagi lagi vastas, siis tuleb julgeda teha ka totaalne kannapööre.
Kas see tähendab seda, et vajadusel olete nõus praktiliselt igat tööd tegema?
See on absoluutselt tõsi. Minu jaoks on kõige tähtsamad inimesed, kellega ma pean koos töötama. Hea kambaga võin ka tellistest seina laduda. Kuku raadios töötas omal ajal metsikult tore punt, kõik tegid kõike, aidati ja toetati teineteist.
Justamendiga seostuvad inimestel enamasti aastatetagused laulud. Miks te nii harva uusi lugusid teete?
Seda küsimust küsisin ma läinud kevadel enda käest samuti. Viimase viie-kuue aasta jooksul oleme tõesti igal aastal umbes ühe uue lauluga välja tulnud. See vist ongi vanade bändide häda, et muututakse laisaks. Sellisel suure koosseisuga ansamblil kipuvad tänapäeval esinemised olema peamiselt vaid aastalõpupidudel ja suvistel väliüritustel. Muul ajal pubides või klubides mängides ei ole sisuliselt vahet, mida esitada. Seal peab publikut lihtsalt korralikult teenindama. Kui ise tegeled veel mitme muu asjaga, siis ei panegi nagu tähele, et Justamendi repertuaar on jäänud juba aastaid samaks. Kahekümnenda sünnipäeva puhul ei tahtnud aga enam järjekordset parimate lugude kogumikku välja laskma hakata. Sellepärast võtsimegi ennast kokku ja tegime 13 täiesti uhiuut laulu. Kõik lood on endiselt eestikeelsed. Muusika autoritena on välja otsitud ka näiteks taolisi inimesi, kes pole juba aastakümneid sellega tegelenud.
Teie ansamblist pole kunagi õhkunud meeleheitlikku soovi pidevalt orbiidil püsida ja niiöelda “kuumad” olla. Miks?
Mul on selline tunne, et meie muusikat kuulavad inimesed pole kunagi kuhugi kadunud. Praegu on muusikas üleüldse väga põnev periood. Mulle meeldib, et valik on seinast seina. Kui ettevõetut hästi majandada ning anda vajalikesse kanalitesse informatsiooni, siis leidub iga asja jaoks publikut. Kui sulle tehtu endale ikka väga sobib, siis leidub ka austajaid. See on minu meelest kõige suurem altminek, kui räägitakse lihtsalt, et taoline projekt rahvale kindlasti meeldib. Tavaliselt ei teatagi, kes on see rahvas ja miks neile peaks see meeldima. Vahepeal anti just sellise loosungi all välja arutul hulgal CD-plaate ümbertehtud vanadest lauludest. Kõiksugu kogumikud seltskonna- ja õllelugudest või pulmalaulikutest pärit viisikestest. Plaadi väljaandmise ainus põhjendus oli see, et rahvas armastab neid. No löödagu mind või maha, mina seda lihtsalt ei usu.
Kas te popmuusikuks pole tahtnud kunagi hakata nagu näiteks Vello Orumets sel suvel?
Ma arvan, et siis peab selles ikka sisemiselt väga veendunud olema. Mulle see ei sobiks juba vanuse tõttu. Pealegi tuleks siis tiirelda popmuusika ringkondades ja klubides. Minu trajektoor kulgeb põhiliselt mööda Vanemuise teatrit ja Tartu Lauluväljakut. Pean ausalt ütlema, et niisugused tootekaubad mulle südamelähedased pole.
Kes teil Justamendis tegelik liider on – Lunge või Elgula?
Jansa (Jaan Elgula- toim.) peale on kohutavalt hea toetuda. Mulle tundub, et tema on ikkagi rohkem selle bändi hingeks. Ta on jäänud heas mõttes väga stiilitruuks, kaitseb samu põhimõtteid, teeb kantrisaateid ja tegutseb selles niis. Minul oli vahepeal aeg, kus ma kantrit ikka üldse ei sallinud. Ilmselt olen ma veidi labiilsem tüüp, kõigun edasi-tagasi. Praegu on meil Justamendis peaideoloogiks hoopis Indrek Kalda.
Kas teile meeldib niiöelda ninamees olla?
Tegelikult üldsegi mitte. Mulle pole näiteks iialgi laulda meeldinud. Ma ei naudi seda. Aga pilli armastan väga mängida. Mäletan emotsiooni Jazzkaare kontserdi ajast, kui olin laval Tulli Lum´i (eesti – liivi ansambel – toim.) koosseisus. Just siis tajusin, et kõik need muusikuaastad olid vajalikud selleks, et seista lõpuks keset Jazzkaare lava ja mängida ainult klahvpille. Olla üks mutter kogu sellest värgist. Niivõrd kift tunne tekkis, sest sain aru, et olen lõpuks ometi õiges kohas ja justkui pärale jõudnud. See on paratamatus, et Justamendi asjadest on mulle otsaette teatav silt kleepunud. Ma võin Vanemuise teatrietendustele kasvõi sada muusikalist kujundust teha, kuid inimese jaoks jään ikka ülioptimistliku olekuga jalalt-jalale tammuvaks Justaka solistiks. Vahepeal võitlesin selle kleepsuga meeleheitlikult, kuid nüüd olen juba käega löönud.
Kuivõrd olid teie jaoks näiteks Lindpriid selle külgekleepunud imago muutmiseks mõeldud?
Lindpriid ei ole sellega seotud. See oli hoopis ühe mõtte kohutavalt õnnestunud edasiarendus. Esimesest plaadiideest kasvas välja ansambel. Lindpriid on minu jaoks esimene isiklik kogemus sellest, et plaadimüügist võib Eestis tulu saada. Justamendi plaatidest pole me kunagi sissetulekut saanud. Olen mõistnud, et antenn peab heade mõtete jaoks kogu aeg püsti olema ja leidma just selliseid asju, mida teised veel teinud pole. Lindpriide kolme plaadiga käisime üle praktiliselt kogu selle Teise maailmasõja aegse ajajärgu parima materjali. Ega sealt polegi enam suurt midagi võtta. Liivi rahvamuusikat esitav Tulli Lum, oli jällegi ühe seltskonna suurepärane idee.
Lavalt paistate alati ülioptimistliku olekuga, kas selline olete ka tavaelus?
Esinedes mõtlen alati sellele, et kuulajad pole selles süüdi, kui minul oli halb päev või valutab hammas. Ega ma tavaelus oma kehva tuju samuti demonstreerima kipu. Kui olen ikka väga masendunud, siis poen pigem kuskile peitu. Vahel meeldib mulle üsnagi poriseda. Vanusega on tulnud vabadus, et julgen olla rohkem see, kes ma tegelikult olen. Targad mehed on öelnud, et meestel toimub teatav murranguhetk 33-aastaselt. Enne seda on justkui ühed asjad tähtsad ja peale seda toimub teatavate prioriteetide ümberhindamine.
Miks te Tartule truuks olete jäänud?
Mul on Tartus lihtsalt kõige rohkem tööd olnud. Kuku raadio perioodil olin ühe aasta Tallinnas, kuigi ka siis sõitsin pidevalt edasi-tagasi. Praeguses Eestis on see eelis, et inimene võib vabalt elada ka Hiiumaal ja teha tööd mujale. Mina tunnen ennast Tartu keskkonnas äärmiselt hästi ja neelan seetõttu alla pikkade vahemaade sõitmise ebamugavuse.
