TOOMAS VÄLI: Iraagist detsembris 2008
Lehitsen aeg-ajalt ikka ameeriklaste armee elu-olu kajastavat ajalehte Stars and Stripes. Tegemist on USA relvajõududest sõltumatu väljaandega, mis loomulikult peegeldab USA ametlikke seisukohti, kuid milles avaldatud faktid peavad paika. Mis tundub mulle võrreldes nelja aasta taguse ajaga huvitav, on tähelepanu keskme muutumine. Iraagist on heal juhul üks pikem lugu ja paar lühiuudist, Afganistanist kaks-kolm pikemat lugu ja tosinkond uudist (eriti koos Pakistani teemaga), kuid ameerika jalgpallist ja pesapallist kuus kuni kaheksa lehekülge. Tundub, et Iraagi teema on üha rohkem muutunud lahendatud probleemiks, millele jätkub leheruumi ainult siis, kui pommiplahvatuses on rohkem kui paarkümmend hukkunut. Selliseid rünnakuid aga tuleb viimasel ajal nädala jooksul ainult ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Kogu Iraagis toimub praegu päevas keskeltläbi 10–20 vahejuhtumit, mis üldjuhul on suunatud Iraagi julgeolekujõudude ja riigivõimu esindajate vastu. Suured pommirünnakud, mis oleksid otseselt suunatud tsiviilisikute vastu, on peaaegu kadunud. Rohked inimohvrid tekivad paratamatu kaasnähuna Iraagi julgeolekujõudude vastastest enesetapurünnakutest. Näiteks 24. novembril ründas naisenesetapja Bagdadi kesklinnas al-Karada linnaosas rahvusvahelise tsooni (International Zone) kontroll-läbilaskepunkti. Koos enesetapjaga sai surma kuus inimest ja haavata 12 inimest. Osa allikate väitel oli enesetapja näol tegemist vaimselt alaarenenud naisterahvaga ja enesetapuvöö lõhati kaugjuhtimispuldiga.
Bagdadis on päevas üks-kaks suuremat isevalmistatud lõhkekeha (IED) plahvatust (sealhulgas autopomme) ja sama palju väiksemaid nn sticky IED vahejuhtumeid. Viimased on tavaliselt magneti või tugeva kleepribaga auto külge kinnitatud väiksemad lõhkekehad. Nood väiksemad plahvatused on viimasel ajal pigem kriminaalse kui poliitilise iseloomuga. Kuigi on väga raske hinnata, kui palju inimesi saab ühe päeva jooksul surma või vigastada miljonilinna Bagdadi liiklusõnnetustes, siis olles kokku puutunud kohaliku liikluskultuuriga, võin puhta südametunnistusega väita, et Bagdadi liiklusõnnetustes saab 24 tunni jooksul vigastada rohkem inimesi kui samal päeval toimunud pommiplahvatustes.
Isegi viimastel nädalatel kardetud Muqtada al-Sadri pooldajate reaktsioon USA–Iraagi vägede staatuse lepingu (SOFA) heakskiitmisele osutus väga leigeks. Reutersi andmeil tulistati Camp Victory baasi ainult kaks raketti, mis purustasid paar varustuskonteinerit. Tsiviilelanikele ja koalitsioonile on pigem ohtlikud pikaajalise sõjategevuse kaasnähud. Tühermaadel vedelevad endise Iraagi armee mürsud, miinid ja laskemoon (unexploded ordnance ehk UXO-d) on isegi ohtlikumad kui militantide poolt teeserva paigaldatavad lõhkekehad. Muuseas on viimase aasta suuroperatsioonide käigus suudetud väga suurel määral halvata ka kohalike pommimeistrite tegevust. Kuna oskajad on kas vangistatud või tulevahetustes hukkunud, siis allesjäänud soss-seppadest pommimeistrid või nende toodangut paigaldavad militandid langevad ise pahatihti oma lõhkekeha ohvriks. Looduslik valik?
Jõudu koguv keskvalitsus
Iraagi keskvalitsus on ennast järjest rohkem suutnud tõestada nii oma riigis kui ka väljaspool. Riigisiseselt on Iraagi valitsus näidanud ennast ühelt poolt jõulise militantide vastu tegutsejana, sest enamik selle aasta suuroperatsioone on läbi viinud Iraagi enda armee ja politsei ning koalitsioon on olnud pigem logistiliselt toetavas rollis. Hoolimata hinnangutest, mille kohaselt peaminister Nouri al-Maliki kaotab järgmise aasta jaanuaris toimuvatel valimistel seoses 27. novembril sõlmitud Iraagi–USA SOFA lepinguga palju hääli, on selge, et ilma Maliki kangekaelsuseta ei oleks USA teinud SOFA leppes järeleandmisi. Esmakordselt on nimelt USA nõustunud teoreetilise võimalusega võimaldada kolmandatel riikidel (ehk siis Iraagil) mõista kohut teatud tingimustel toimunud tahtlikes kuritöödes süüdistatavate üle. Selleks peab USA relvajõududesse kuuluv isik sooritama tahtliku kuriteo väljaspool sõjaväebaasi, väljaspool teenistust. See klausel annab selgelt Iraagile vormiliselt rohkem volitusi kui selle aasta lõpuni kehtiv ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon.
Loomulikult on klausel tekitanud murelikke mõtteid ka Eestis. Iraagi kontingendi vanemana ei suuda ma praegu ka halvima stsenaariumi korral ette kujutada olukorda, kus: a) Eesti sõdur viibib väljaspool koalitsioonijõudude baasi ilma teenistusliku vajaduseta (turismi siinne julgeolekuolukord siiski ei võimalda), b) Eesti sõdur rikub tahtlikult rahvusvahelisest sõjaõigusest ja Eesti seadustest tulenevaid piiranguid, nii et see tooks kaasa kriminaalsüüdistuste esitamise. Palju tsiteerimist leidnud veebel Koroli juhtumiga paralleele vedada on ilmselge liialdus. Esiteks liigub Eesti kontingent Iraagist välja USA baaside ja Kuveidi kaudu, millega Eesti on sõlminud SOFA lepingu. Veebel Koroli juhtumi korral oli üheks probleemiks just nimelt juriidiliste sidemete puudumine Araabia Ühendemiraatidega. Teiseks ei müüda Kuveidi rahvusvahelises lennujaamas, kus esmakordselt puututakse väljaspool teenistust kokku tsiviilelanikkonnaga, erinevalt Araabia Ühendemiraatidest alkoholi.
Iraagis tervikuna lähevad asjad kõigile militantide pingutustele vaatamata vaikselt paremuse poole. Iraagi naised, kes pärast 2003. aastat ei julgenud islamiäärmuslaste ähvarduste tõttu autorooli istuda, on asunud taas autot juhtima ja autokoolides õppima. Muuseas, esmakordselt on naised ka näidanud, et nad on parlamendis arvestatav jõud (Iraagi põhiseaduse kohaselt peab parlament koosnema 25% ulatuses naistest). Naistest parlamendiliikmed on siiani suutnud säilitada rahu, kui meeskolleegid on nende esinemisi järsult katkestanud või neile ei ole lihtsalt sõna antud, ehkki nad soovisid kõnepulti tõusta. Oktoobris tegi parlamendi esimees Mahmoud al-Mashhadani aga vea, viidates naiste kehvale võimele tegutseda tippjuhina. Järgmise päeva parlamendiistungile ei ilmunud pea ükski naissoost parlamendiliige, seda solidaarselt kogu poliitilise ja usulise spektri ulatuses alates pükse kandvatest kurdi naistest ja lõpetades traditsiooniliselt musta riietatud šiiitidega. Kuna puudus hääletamiseks vajalik kvoorum, jäi kogu parlamendi tegevus sisuliselt seisma. Naised tulid istungisaali üheskoos alles tund aega hiljem ja teenisid oma meeskolleegidelt marulise aplausi. Parlamendi esimees oli sunnitud oma naiskolleegidelt vabandust paluma.
Muutused Bagdadis
Olukord on Bagdadis niivõrd stabiilne, et julgeolekujõudude kontrollpunkte kavatsetakse vähendada ligi poole võrra ja eemaldada suures osas ka eri linnaosi eraldavad betoonmüürid. Bagdadis on taas avatud kiirrongiliiklus. Eri usugruppide vahelise vägivalla taaspuhkemise kartus on vähemalt praegu möödanik.
Novembris taasavati Bagdadis šiiitide Al Kadhimiya ja sunniitide Al Adhamiya linnaosa ühendav al-Aima (Imaamide) sild. Sild on ühendustee üle Tigrise sunniidi imaami Abu Hanifa al-Noumani ja šiiidi Moussa al-Kadhimi haua juurde. Silla ületasid tuhanded sunniidi palverändurid ning mõlema kogukonna esindajad kogunesid lähedalasuvatesse mošeedesse ühisele palvusele. Silla avamisel ohverdati kaks kitse... Tegemist on sama sillaga, mida ületavate šiiidi palverändurite hulgas levis 2005. aasta septembris kuuldus al-Qaida enesetapjatest ja tekkinud paanikas tallati ligi tuhat inimest surnuks. Pärast seda vahejuhtumit sild suleti ja seejärel tulistasid mõlema linnosa militandid vastaskallast miinipildujatest ja automaatidest.
Koalitsiooni tulevik
Rahvusvaheline koalitsioon jätkab järgmisest aastast vähendatud koosseisus. Siiani on mitteametlikult väidetud, et koos USA-ga jäävad Iraagi valitsuse kutsel koalitsiooni koosseisu veel viis riiki: Suurbritannia, Austraalia, Rumeenia, Salvador ja Eesti. Siiani ei ole Iraagi valitsus neile riikidele veel ametlikult aktsepteeritavaid kutseid esitanud. Sellel on oma objektiivsed põhjused. Esiteks ligi pool aastat planeeritust pikemad SOFA läbirääkimised, millele oli keskendatud kogu Iraagi valitsuse tähelepanu ja energia. Kuna Iraagi sisepoliitiline võitlus SOFA leppe tingimuste üle venis muslimi islamikalendri pühadele päevadele, mil enamik parlamendi ja Iraagi valitsuse liikmeid soovis minna palverännakule Mekasse (hadži), siis oli loomulik, et enne detsembri keskpaika Iraagi ametiasutused tööd ei alusta. Seega võib Iraagi valitsuse ametlikku kutset oodata detsembri viimasteks päevadeks. See on aga aeg, mil meie valitsus ja parlament tähistab ilmselgelt jõulupühi. Eesti jätkamist koalitsioonis on kohtumistel Eesti kõrgetasemeliste ametiisikutega soovinud Iraagi välisminister selle aasta augustis ja Iraagi kaitseminister novembris. Samuti saatis Iraagi valitsuse julgeolekunõunik Mowaffak Rubaie meie valitsusele novembris kirja, milles nentis Iraagi valitsuse soovi Eestile vastav kutse esitada. Lisaks on vaja sõlmida Iraagi valitsusega juriidiline leping, mis sätestaks analoogselt USA–Iraagi SOFA-ga osapoolte õigused ja kohustused. Kuna need protsessid on käimas, on raske ennustada, millal jõutakse mõlemat poolt rahuldava leppeni.
Eesti kontingendile tähendab see lihtsalt 31. detsembriks kojuminekut ja järgmine rotatsioon ootab Eestis, kuni kõnealused legaalsed lepingud on sõlmitud.
Ülesehitusprojektid ja iraaklaste väljaõpe
Kuna Iraagi valitsus on deklareerinud soovi militantide vastaseid operatsioone ise läbi viia (alates 1. jaanuarist 2009 teevad USA üksused sõjalisi operatsioone ainult Iraagi ametiisikute otsesel palvel), siis keskendub uuenenud koalitsioon eelkõige kahele suurele tegevusvaldkonnale: esiteks rekonstrueerimis-projektidele ja teiseks Iraagi julge-olekujõudude väljaõppele.
Mõlemad valdkonnad on tuttavad ka Eesti kontingendile. Kuna julge-olekuolukord on tunduvalt paranenud, siis tegelikult on viimased Estpla koosseisud suures osas tegutsenud USA tsiviil-militaarkoostööprojektide raames ja suuresti tegelnud infokogumisoperatsioonidega. Seda alates patrullide käigus toimunud kohtumistest kohalike šeikidega ja lõpetades kohaliku niisututuskanalite võrgu ja pumbajaamade olukorra hindamisega. Samuti on turvatud USA 2-14CAV pataljoni juhtkonna tegevust, kes üritab nn micro grants’i projekti raames kohalikule majandusele jalgu alla saada (s.t väiksema rahasumma investeerimine kohalikku ettevõttesse, mille tulemusena luuakse uusi töökohti ja paremaid töötingimusi).
Üha harvemini on kokku puututud sõjaliste ohtudega, milleks peamiselt on „külalisesinejate” poolt kuhugi paigutatud isevalmistatud lõhkekehad, millest kohalikud elanikud tavaliselt ka pataljoni staapi teatavad. See ei tähenda loomulikult, et oht oleks lõplikult kadunud. Silmad-kõrvad tuleb endiselt lahti hoida ja olla valmis ka ootamatuteks vahejuhtumiteks. Oma teenistust lõpetav Estpla-17 tegi ka kaks suuremat ühisoperatsiooni Iraagi armeega. Selline ühine operatsioon tähendab aga sisuliselt Iraagi armee sõdurite, allohvitseride ja ohvitseride väljaõpet välistingimustes.
Milline võiks olla Eesti tulevane osalus Iraagis pärast ametliku kutse saamist? Siinkirjutaja isikliku arvamuse kohaselt võiks see olla pigem Eesti tsiviilstruktuuri kui kaitseväe keskne. Paranenud julgeolekuolukord on loonud tingimused Eesti panuseks kohaliku tsiviilsfääri ülesehitamisse või taasloomisse. See tähendab aga, et Iraaki saadetaks tsiviilametnikke, kelle turvalisust tagaks kaitsevägi. Loomulikult peaks Eesti osalema ka Iraagi julgeolekujõudude väljaõpetamisel – näiteks Iraagi mereväe taasloomisel või piirivalvesüsteemi rajamisel.
Lõpetuseks tuleb nentida, et tulevikuperspektiivis turvaline ja naftadollaritest rikkust ammutav Iraak võib osutuda väljapääsuks ka Eesti eraettevõtjatele, keda majanduslangus parajasti pitsitab. Ainuüksi Bagdadi soovitakse lähiaastatel ehitada 13 silda üle Tigrise.
Kui arvestada ehitustööliste kaitsmiseks eraturvafirmadele tehtavad kulutused hinnalipiku sisse, siis kaheldamatult jääks ettevõtlik firma omadega tugevalt plussi. Ilmselgelt meenutaks tulevane Iraak pisut äri-ajamist 1990-ndate teise poole Venemaal. Kohas, mida meie ettevõtjad kahtlemata hästi tunnevad. Ja kui sild on paar sentimeetrit kõver, siis araabia maailma ilumeelt see eriti ei kõiguta. Peaasi, et marmor ilusasti läigiks.
Artikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti ja avaldatud andmed pärinevad avalikest allikatest.
